Kokkuvõte

Iga tõlgendamine on millestki arusaamine, millegi mõtestamine. Nii seaduse kui ka põhiseaduse tõlgendamine on normiteksti mõttest arusaamine, mille käigus asendatakse teksti mitmetimõistetavus argumentide abil ühetähenduslikkusega. Selliselt defineeritud tõlgendamine on meetod. Ja nagu iga meetodi, nii on ka tõlgendamise funktsiooniks suurendada ratsionaalsust – õiguse rakendamise ratsionaalsust. Nimelt aitavad tõlgendamisreeglid ära hoida või vähemalt minimeerida kohtuniku omapoolse sisu lisamist otsustamisprotsessis ja muuta see protsess kontrollitavamaks.

Normiteksti tõlgendavad kõik kohtud. Seda teevad kõik juristid. Sageli tõlgendavad kohtud ilma nimetamata, mis argumenti nad parasjagu kasutavad. See polegi obligatoorne. Siiski leidub Riigikohtu kui kõrgeima institutsionaliseeritud tõlgendaja lahendeis üha enam selgesõnalisi seisukohavõtte, millist argumenti kohus parasjagu kasutab. See omakorda võimaldab õigusteadlastel paremini mõista, millisest taustsüsteemist Riigikohus lähtub, mis omakorda võib huvi pakkuda nii õiguspraktikule kui ka üliõpilasele. Seda taustsüsteemi analüüsibki käesolev kirjutis, püüdes koondada kõikvõimalikud argumendid ühtsesse süsteemi. Lähema vaatluse alla tulevad seejuures põhiseaduse ja seaduse sätete tõlgendamine.

• põhiseaduslikkuse järelevalve
,
• kohus
,
• õigusemõistmine