Kokkuvõte

Ostueesõigus pärineb keskaja germaani õigusest. Seal olid tähtsal kohal väljaostueesõigused, mille alusel võisid teatud isikud, kes seisid kinnisasjale või selle omanikule lähemal kui kolmas ostja, viimase ostulepingust välja tõrjuda (nt läänihärra, pärija, naabrid, kaasomanikud jne).

Asjaõigusseadus sätestab, et ostueesõigus võib tuleneda kas seadusest või võidakse see seada kinnisasjale koormatisena tehingu alusel. Seadusest tuleneb kehtivas õiguses palju erinevate isikute kasuks seatud ja erinevate reeglite järgi teostatavaid ostueesõiguse liike.

Vastavalt kehtivale õigusele võib ostueesõigus kuuluda teatud isikule või teise kinnisasja igakordsele omanikule. Ostueesõigus on oma sisult kinnisasja koormatis, mis piirab kinnisasja igakordse omaniku võimalust kinnisasja vabalt võõrandada, andes ostueesõigust omavale isikule õiguse sekkuda võõrandamislepingusse ja astuda ühe lepingupoole – omandaja – asemele. Ostueesõigus on suhe kolme isiku – ostueesõiguseks õigustatud isiku, ostueesõigusega koormatud omaniku ja kolmanda isiku (müügilepingus ostja) – vahel. Ostueesõigus kui asjaõigus loob õigustatud isiku ja koormatud omaniku vahel samasuguse võlasuhte nagu ainult võlaõiguslik tehing. Niipea kui tekib alus ostueesõiguse teostamiseks, võib õigustatud isik ühepoolse deklaratsiooni alusel teostada oma õigust nii, et ostab kinnisasja samadel tingimustel, milles kohustatud isik leppis kokku kolmanda isikuga (sealhulgas sama ostuhinnaga).

• ostueesõigus
,
• tehingu vorm
,
• Notariaat