Kokkuvõte

Eesti on üks neid riike, mille alusetu rikastumise õiguse sisemine struktuur põhineb eri tüüpi rikastumisnõuete ehk kondiktsioonide eristamisel selle järgi, kas võlgniku rikastumine on toimunud soorituse teel või muul viisil. Praktikas rakendatakse enim võlaõigusseaduse § des 1028–1036 reguleeritud soorituskondiktsiooni, mille olulisim kohaldamisala on tühiste tehingute tagasitäitmine. Eesti õiguskirjanduses selgitatakse soorituskondiktsiooni olemust selliselt, et tegemist on tagasinõudega olukorras, kus soorituse tegija ekslikult arvab, et täidab mingi kohustuse, tegelikkuses aga see kohustus puudub. Siit tõuseb küsimus, kas isik, kes on teadlik kohustuse puudumisest (nt lepingu tühisuse tõttu), saab üldse tagasinõuet esitada. Võlaõigusseaduse § 1028 lõige 1 soorituse tegija eksimust ei maini. Seevastu mitmes teises riigis, mille alusetu rikastumise õigus baseerub sarnastel dogmaatilistel alustel (nt Saksamaa, Austria ja Šveits), hõlmavad alusetu rikastumise sätted ka soorituse tegija eksimuse küsimust. Seetõttu uuritakse käesolevas artiklis, kas ja millisel määral tuleks Eesti õiguses soorituskondiktsiooni reguleerivate sätete kohaldamisel pöörata tähelepanu soorituse teinud isiku eksimusele.

• alusetu rikastumine