Kokkuvõte

Teaduse areng on tsiviliseeritud maailma majandamisefektiivsust ja mugavusi küll oluliselt suurendanud, kuid toonud kaasa ka mõndagi negatiivset. Selliste ambivalentsete nähtuste hulka kuulub ka ajuprotsesside kuvamise moodsa tehnoloogia kasutuselevõtt meditsiinis, fundamentaalsetes neuroteadustes ja teaduslikus psühho(füsio)loogias. Ühelt poolt on suurenenud diagnostika ja ravi efektiivsus ning võimaluste hulk, kuid teiselt poolt on loodud üha vaieldamatumaid eeldusi tungida isiku sisemaailma – seda nii privaatse psühholoogilise sisemaailma seni põhimõtteliselt varjatud sisu kolmandatele isikutele kättesaadavaks tegemise mõttes kui ka inimese seisundite ja käitumise sihipärase suunamise mõttes. Mõistetavalt on see küsimustering juriidiliselt relevantne. Nimetatud problemaatika olulisus kasvab võrdeliselt mainitud tehnoloogia intensiivsuse ja ekstensiivsuse kasvuga.

Käesoleva artikli eesmärgiks on ajuskannimise tehnoloogia tormilise arengu tõttu esile kerkinud eeldustest ja reaalsetest võimalustest lähtuvalt analüüsida kognitiivse privaatsuse mõistet kui põhiseadusest tulenevate õiguste ja vabaduste kaitse seisukohalt olulist kategooriat. Käsitlemisele tulevad kognitiivsesse privaatsusesse tungimise tehnoloogilised eeldused, kognitiivse privaatsuse mõiste ja vastava realiteediga seotud ala põhiseaduses, põhiseaduslike õiguste riive võimalused ning lõpuks võimalused privaatse teadmise avamismeetodite õiguspäraseks kasutamiseks.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• tõendamine kriminaalmenetluses
,
• süütegu
,
• õigusemõistmise vastased süüteod