Kokkuvõte

See artikkel on jätkuks 2024. aasta õigusteadlaste päevadel peetud diskussioonile teemal „Jälitus ja teabehange kriminaalmenetluses“. Varem on seda diskussiooni Juridica veergudel käsitletud kahes artiklis, millest ühe avaldas Eerik Kergandberg ning teise Tambet Grauberg ja Oliver Nääs (mõlemad Juridica 2024/9‒10).

Pärast Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni Gruusia vastu 2008. aastal ning Krimmi annekteerimist 2014. aastal ja sellest ajast kulgenud sõda Ukraina vastu, mis kujunes täiemahuliseks 24. veebruaril 2022, on eriti oluline, et riigil oleks võimalus kasutada kriminaalmenetluses tõendina teavet, mida on kogutud julgeolekuasutuste seaduse alusel. Seda mitte üksnes riigivastaste kuritegude puhul, vaid laiema spektri tegude – näiteks sõjakuritegude või korruptsioonikuritegude ‒ puhul. Sõjaolukorras kogutakse vastaspoole sõjakuritegude kohta teavet eelkõige luuretegevusega ja tavapärane jälitustegevus kui kriminaalmenetluslik vahend jääb paratamatult sekundaarseks. Vaidluseta võib väita sedagi, et demokraatia toimimine ja sõjalise vastupanu võime on otseselt seotud sellega, milline on riigis korruptsiooni tase. Artiklis mõtiskletakse teemal, millised on riigi julgeoleku tagamise ja kriminaalmenetluse vahelised seosed ning kuidas riigi julgeoleku tagamise raames tuvastatut ikkagi kriminaalmenetluses tõendina kasutada saaks ja kasutama peaks.

• jälitustegevus
,
• riigivastased süüteod
,
• tõendamine kriminaalmenetluses
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused