Kokkuvõte

Enne 1. juulit 2001 kehtinud korteriomandiseadus nägi ette, et korteriomandite mõtteliste osade majandamiseks asutatakse korteriühistu, mille liikmeks on iga korteriomanik, või sõlmitakse ühise tegutsemise leping kõigi korteriomanike vahel. Seejuures ei näinud varem kehtinud õigus ei näinud ette tähtaega, mille jooksul tuli korteriühistu moodustada või ühise tegutsemise leping sõlmida. Sellest tulenes, et kaasomandi eseme majandamiseks ei olnud pika aja vältel pärast korteriomandite moodustamist olemas vajalikku õiguslikku vormi. Kui korteriühistu ka tekkis, siis võis see jälle kaduda, sest seadus võimaldas moodustatud korteriühistu ka likvideerida. Ühistu puudumine aga raskendaks kaasomandi eseme majandamist.

2001. aastal jõustus uus korteriomandiseadus, mis nägi ette korteriomanike vahelise uue õigussuhte: korteriomanike ühisuse. Seletuskirja kohaselt lähtuti eelnõu väljatöötamisel põhiliselt Saksa korteriomandiseadusest ja õiguspraktikast. Samas nägi seadus ette ka senise normistiku kasutamise võimaluse. Kinnisvaraalase tegevusega ühingute üldarv lubab väita, et korteriomanike ühisus ei ole saavutanud oodatud levikut.

Kas see tähendab, et seadusandja kavatsus kõrvaldada korteriühistu kaudu toimuva majandamise (uue seaduse sõnastuse kohaselt „valitsemise“) regulatsiooni puudused selle asendamisega korteriomanike ühisuse regulatsiooniga on läbi kukkunud? Kui see tõesti nii on, mis on siis põhjuseks, miks Saksamaal, Austrias ja Šveitsis äraproovitud, hästi rakendunud ning tunnustust leidnud regulatsioon korteriomanike ühisuse kaudu Eestis ei rakendu? Artiklis otsitakse neile küsimustele vastuseid.

• Mittetulundusühingud ja sihtasutused
,
• omand
,
• seltsinguleping
,
• isikute paljusus võlasuhetes