Kokkuvõte

Euroopa Ühenduse siseturu moodustamine ja rahvusvahelise kaubanduse järjest suurenev integratsioon on viinud olukorrani, kus igapäevane äritegevus omandab üha enam piiriüleseid mõõtmeid. Kaht või enamat riiki hõlmavad piiriülesed tehingud suurendavad majanduskäibes osalejate võimalusi, kuid tõstatavad samas õiguslikult keerulised küsimused õigusvaidluste lahendamise kohtualluvuse kohta. Hilisemate segaduste vältimiseks määravad rahvusvahelises kaubanduskäibes osalejad enamasti ära, milline kohus on vaidluse korral pädev nendevahelist vaidlust lahendama. Euroopa Liidus kehtestab nõuded tsiviil- ja kaubandusvaidluste lahendamise kohtualluvuse kokkulepetele Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 44/2001 (Brüsseli I määrus) artikkel 23.

Käesolevas artikli analüüsitakse, milline on liikmesriigi kohtu pädevus kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel Brüsseli I määruse artikli 23 kontekstis. Lähemalt on vaatluse all kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse formaalsed ja materiaalsed eeldused. Eelkõige analüüsitakse, millises ulatuses on liikmesriigi kohus seotud Brüsseli I määruse artikliga 23. Autor vaatleb, kas Brüsseli I määruse artikkel 23 kehtestab kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse ammendavad eeldused või on kohtul teatud ulatuses pädevus pöörduda ka riigisisese õiguse poole.

• tsiviilkohtumenetlus
,
• arbitraaž
,
• Euroopa Liit
,
• tehingu vorm
,
• Rahvusvaheline eraõigus