Kokkuvõte

Aastasadu on õiguses olnud päevakorral probleem, millises ulatuses peaks intressinõuete tunnustamisest keelduma või nende vastu koguni võitlema. Laenamise ja võla eetiline külg on taas päevakorral ja annab tegevust nii laenuandjatele kui ka kohtutele. Eestis väljendub intressilt intressi arvestamise ehk kapitaliseerimise aktuaalsus Justiitsministeeriumi poolt 2009. aasta sügisel algatatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõus, mis muu hulgas sisaldab ettepanekuid § 113 lõikes 6 sisalduva viiviseregulatsiooni muutmiseks selliselt, et saaks võimalikuks intressilt viivise arvestamine. Vajadust muudatuste tegemise järele põhjendati väitega, et kehtiv regulatsioon on ajale jalgu jäänud ning osutunud majanduslikult ebamõistlikuks ja liiga piiravaks. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on intressilt viivise arvestamine keelatud. Samas on aga teada, et igapäevases majanduskäibes sõlmitakse ka täna kokkuleppeid, mis teevad võimalikuks intressilt viivise arvestamise. Seejuures on sageli ebaselge, kas sellised kokkulepped on võlaõigusseaduse § 113 lõikes 6 sätestatud imperatiivse keelu valguses kehtivad ja täitmisele pööratavad või mitte.
Käesolevas artiklis vaadeldakse intressi kapitaliseerimise olemust ja praktikat Eestis kehtiva regulatsiooni taustal. Autor lähtub teesist, et võlaõigusseaduse § 113 lõikes 6 sätestatud imperatiivne intressilt viivise arvestamise keeld ei ole absoluutne ja võimaldab võlasuhte kujundamisel keelust mööda minna. Sellega seoses analüüsitakse näidete kaudu, kas ja kuidas kehtiv regulatsioon oma otstarvet täidab ning kas muutused oleksid põhjendatud.

• alusetu rikastumine
,
• tsiviilõiguste teostamine
,
• võlaõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• kohustuse rikkumine