Kokkuvõte

Reeglina saab tsiviilkäibes kehtivaid õiguskäsutusi teha vaid selleks õigustatud subjekt, eelkõige omanik. Keegi ei saa ilma asja peremehe nõusolekuta otsustada selle õigusliku saatuse üle. Samas eksisteerib aga kaalutlus, mida ei saa eriti majanduse arengule ning investeeringute kaitsele suunatud õiguspoliitika eirata. Nimelt vajab turumajandusliku ühiskonna tsiviilkäive kindlust ning stabiilsust. Ausas vaimus asja omandav isik peab saama eeldada, et tema omandatav õiguslik positsioon jääb kaitstuks. Seepärast tunneb ka Eesti õiguskord heauskse omandamise instituuti.

1. juulil 2003 jõustusid asjaõigusseaduse mahukad muudatused, millega korrastati kogu asjaõigusseaduse regulatsiooni tervikuna. Muuhulgas reformiti ka vallasasjade heauskse omandamise normistikku. Artiklis analüüsitakse tehtud muudatusi ning käsitletakse neid Saksa teooria ja praktika valguses. Saksa õiguse analüüsi tingib asjaolu, et suur osa uudsest vallasasjade tsiviilkäibe kaitse regulatsioonist pärineb just Saksa BGB-st. Tähelepanu pööratakse mitmetele heauskse omandamise probleemidele ja luubi all on ka uue perekonnaseaduse eelnõu vastav regulatsioon.

• vallasomand
,
• asjaõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• abikaasade ühisvara