Kokkuvõte

Riigikohtus lahendatud tsiviilasja 3-2-1-66-11 sisuks oli vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus asjaõigusseaduse § 88 lõike 1 alusel nõuda nende kulutuste hüvitamist, mis ta on teinud tema heauskses ebaseaduslikus valduses olnud sõidukile. Riigikohus asus seisukohale, et „[v]ajalike kulutuste korral tuleb need hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada mõistlikus ulatuses. See tähendab, et kulutusi ei hüvitata nende tegijale ulatuses, mis ületab kulutuste kohalikku keskmist turuhinda“.

Autorid on seisukohal, et võlaõiguslik mõistlikkuse põhimõte kohaldub vaid juhul, kui see on seaduses ette nähtud. Olukorras, kus seadus mõistlikkuse põhimõttel rajanevat piirangut ette ei näe, ei saa seda kohaldada ka hea usu põhimõtte kaudu. Seega juhul, kui valdaja on teinud võõrale asjale kulutusi, mida kohus hindab vajalikeks kulutusteks, ei ole õigustatud valdaja kulutuste hüvitamise nõude täiendav piiramine mõistlikkuse kriteeriumi kaudu.

• tsiviilõiguste teostamine
,
• alusetu rikastumine
,
• võlaõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• varavastased süüteod