Kokkuvõte

Isikul võib tekkida kahju peale muude juhtude ka lepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste käigus. Eesti positiivsesse õigusesse jõudis lepingueelsete kohustuste ja eellepingu regulatsioon võlaõigusseaduse jõustumisega 1. juulil 2002 Samas ei ole siiani selgust küsimuses, kas lepingueelsete kohustuste ja eellepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude alusena kohaldada kohustuse rikkumise üldregulatsiooni või deliktiõigust. Otsest vastust sellele küsimusele võlaõigusseadus ei anna.

Käesoleval aastal ilmunud võlaõiguse üldosa õpiku autorid I. Kull, M. Käerdi ja V. Kõve toetavad seisukohta, et lepingueelsete läbirääkimiste tagajärjel poolte vahel tekkivate kohustuste rikkumist ja eellepingu rikkumist sanktsioneeritakse lepinguliste, mitte lepinguväliste õiguskaitsevahendite kaudu.

Artikli autor vaidleb sellele seisukohale vastu. Võlaõigusseaduse vastavaid sätteid analüüsides asub autor seisukohale, et lepingueelsete kohustuste rikkumisele järgnev vastutus on siiski deliktiline. Eellepingu rikkumisest tuleneva vastutuse kvalifitseerimisel on tema arvates otsustava tähtsusega küsimus, kas eellepingus sisaldub lihtsalt poolte tahe asuda pidama lepinguläbirääkimisi või kajastab eelleping juba kõiki olulisi lepingutingimusi. Esimesel juhul peab autor põhjendatuks deliktilise vastutuse (ja VÕS § 14 lg 3 teine lause) rakendamist. Kuna teisel juhul pole enam põhjust rääkida eellepingust, võiks jaatada nii sellise lepingu täitmise nõuet kui ka võimalust nõuda kahju hüvitamist lepinguõiguse reeglite alusel, mille kohaselt oleks vastutus välistatud vaid vääramatu jõu korral.

• lepingueelsed suhted ja eelleping
,
• kahju õigusvastane tekitamine
,
• kohustuse rikkumine