Kokkuvõte

Pikka aega ei olnud digitaalse infosisuga seonduvat Euroopa Liidu õigusaktides eraldi reguleeritud ning mingeid spetsiaalseid tarbijakaitse sätteid digitaalse infosisu osas ei eksisteerinud. 25. oktoobril 2011 vastu võetud direktiiv 2011/83/EL näeb küll ette mõningad sätted informeerimiskohustuste ja tarbija taganemisõiguse osas, kuid siiski ei sisalda see väga spetsiifilisi sätteid digitaalse infosisuga seonduva reguleerimiseks.

11. oktoobril 2011 esitas Euroopa Komisjon Euroopa ühise müügiõiguse määruse ettepaneku (ingl k common european sales law, edaspidi EÜM). Selle ettepaneku vastuvõtmisel tekiks lepingupooltel võimalus valida EÜM müügilepingule kohalduvaks õiguseks. Ettepanekus laiendatakse kaupade müügilepingu regulatsiooni digitaalsele infosisu müügile (EÜM art 5 p b) ning lisaks nähakse digitaalse infosisu kohta ette teatud erinormid. Käesolev artikkel käsitleb digitaalse infosisu müügilepingu üht kesksemat teemat ehk küsimust sellest, millal on EÜM kohaselt tegemist lepingutingimustele mittevastava digitaalse infosisuga ja kas EÜM vastavad reeglid on digitaalse infosisu spetsiifikat arvestades kohased. Nimelt on teatud probleemid omased üksnes digitaalsele infosisule tulenevalt selle olemuslikust erinevusest traditsiooniliste kaupadega võrreldes, mistõttu võib EÜM-i lepingutingimustele vastavuse hindamiskriteeriumide kasutamine komplitseerituks osutuda ning seda eriti juhul, kui lepingus endas selle kohta regulatsioon puudub. Artiklis tuuakse välja tüüpilised digitaalse infosisuga seonduvad probleemid ning analüüsitakse, kas ja kuidas võimaldavad EÜM normid neid olukordi õiguslikult lahendada.

• Euroopa Liit
,
• müügileping
,
• autoriõigus