Kokkuvõte

I. Pärimisõiguse põhimõtetest üldiselt

28. juunil 1992 rahvahääletusel vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadusest leiab pärimisõiguse kohta vaid kolm sõna: „Pärimisõigus on tagatud“ (PS § 32 lg 4). Kuidas konkreetselt pärimisõigust tagatakse ning millistest seisukohtadest lähtutakse, selgub Riigikogu poolt 15. mail 1996 vastu võetud pärimisseadusest (edaspidi PäS; RT I 1996, 38, 752), mis jõustus 1. jaanuaril 1997. Käesoleva artikli eesmärgiks ongi tuua välja põhimõttelised muudatused Eesti pärimisõiguses, võrreldes seni kehtinud nõukogude pärimisõigusega, ning määratleda meie pärimisseaduses rakendust leidnud põhimõtetest lähtuvalt Eesti pärimisõiguse koht mandri-euroopa õigussüsteemis.

Eri riikide pärimisõiguste võrdlemisel lähtutakse võrdlevas õiguses tavaliselt jaotusest: mandri-euroopa õigussüsteem, anglo-ameerika õigussüsteem, islami õigus ja sotsialistlik õigus.^*1 Eesti kuulub nii geograafiliselt asendilt kui ka õiguskorra üldisest ajaloolisest arengust ning pärimisõiguse ülesehituse põhimõtetest lähtuvalt mandri-euroopa õigussüsteemi. Pärimisõiguse põhialused ning instituudid tulenevad viimases teatavasti suures osas just rooma õigusest, kusjuures kaasaegne kehtiv pärimisõigus on välja kujunenud eelmisel sajandil ja selle sajandi esimesel poolel Prantsuse ja Saksa õiguse (õigusteaduse) arengu mõjutusel (Prantsuse Code Civil pärineb aastast 1804, Austria ABGB 1811, Saksa BGB jõustus aastal 1900, Šveitsi ZGB 1907 jne) [2, lk78; 3, lk 139–145, 189–190].

Mandri-euroopa õigussüsteem koosneb omakorda erinevatest ning suhteliselt iseseisvast õigusperekondadest. Romaani õiguse perekonda kuuluvad Prantsusmaa, Belgia, Luksemburg, Monaco, Itaalia, Hispaania ja Holland; Saksa ehk germaani õigusperekonda Saksamaa, Austria, Šveits, Türgi, Kreeka; Skandinaavia perekonda Soome, Rootsi, Taani, Norra, Island [1, lk 24]. Vahel paigutatakse siia omaette perekonnana veel ka sotsialistlikud maad [4, lk 78–80].^*2

• pärimisõiguse üldmõisted ja printsiibid