Kokkuvõte

Kohtureformi ettevalmistamisel on sageli väljendatud arusaamatust, kas kohtusüsteemil on mingi lahendamist vajav probleem. Iga pakutava lahendusega võivad kaasneda riskid, mistõttu võivad muidu rahulolematud inimesed avaldada arvamust, et tegelikult polegi olemasoleval olukorral midagi viga. Autor toob kohtureformi sisulise eesmärgina välja eelkõige õiguse rakendamise ühtlustamise. Õigusemõistmine, mille tulemus on prognoosimatu, on ühiskonnale kallis. Kui tsiviilkohtuvaidluse tulemus võib tugevalt varieeruda, siis provotseerib see vähemalt üht õigussuhte osalist kohtusse minema, sest tal võib olla palju võita, aga suhteliselt vähe kaotada. Nii peaks ka kohtuorganisatsiooni ülesehitusele otsima lahendusi just õiguse ühtlustamise eesmärgist lähtuvalt. Võtmesõnaks on siin spetsialiseerumine. Ei ole põhjust, miks üldine seaduspära, et tööle spetsialiseerunud inimesed teevad seda tööd oodatavas kvaliteedis suhteliselt kiiremini, ei peaks kehtima ka kohtus. Spetsialiseerumise idee viib paratamatult küsimuseni, kui suured peaksid kohtuasutused olema. Üldistatult võib öelda, et suurte organisatsioonide juhtimissüsteemid on professionaalsemad ning nende juhtimiskulud osakaaluna kogukuludest suhteliselt väiksemad. Kohtutes on juhtimist tihti peetud väheoluliseks funktsiooniks, mis on jäetud tugiteenuste õlgadele. Sellest tekivad arendusideed, mis põhinevad ainuüksi lihtsatel arvutustel või infotehnoloogiavahendite kokkuhoiul. Välja on kujunenud rutiinsed statistika kogumise viisid, mis ei pruugi põhitegevuse vajadusi kuigi selgelt välja tuua. Selle ärahoidmiseks peaks kohtute juhtimine olema professionaalne ja tegevjuhtkonnas peaksid tooni andma juristid.

• kohus
,
• õigusemõistmine