Kokkuvõte

Sissejuhatus

Pärimine on isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule. Seega on pärimine üks viis vara omandamiseks, mis erineb teistest vara omandamise viisidest eelkõige selle poolest, et pärimisel toimub omandi üleminek ainult seoses ühe subjekti (pärandaja) surmaga, ehk teisiti öeldes, vara omandamine pärija poolt eeldab pärandaja surma. Senikaua, kuni pärandaja vara omanikuna on elus, ei saa omandi üleminekut pärimise teel toimuda. Vara omaniku surm, millega kaasneb tema õigusvõime lõppemine, teebki pärimise omandi ülemineku alusena spetsiifiliseks ja välistab selle õigustehingulise olemuse. Pärandajaks saab olla vaid füüsiline isik. Juriidiline isik ei saa olla pärandajaks, sest tema ei sure, vaid likvideeritakse.

Eestis kehtiva pärimisõiguse kohaselt ei toimu surnud isiku vara üleminek pärijale eo ipso, vaid pärijapoolse tegevusega, millele seadusandja on pärandi vastuvõtmise näol andnud juriidilise fakti tähenduse. Selliseks tegevuseks on ühelt poolt pärandvara valdama, kasutama või käsutama asumine (pärandi vastuvõtmine tegudega) ja teiselt poolt pärandi vastuvõtmise avalduse esitamine notarile, kusjuures neid viise võib kasutada (ja sageli kasutataksegi) paralleelselt. Kuigi mõlemad viisid on seaduse ees võrdsed ning teoreetiliselt peaksid kõigi pärijate õigused olema võrdselt kaitstud, on tegelik olukord mõnevõrra teistsugune. Käesoleva artikli eesmärgiks ongi juhtida tähelepanu pärandvara vastuvõtmise ja selle vormistamisega seotud probleemidele.

• pärimisõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• pärimise käik
,
• Omandireform