Kokkuvõte

Eesti Vabariigi 28. juuni 1992. aasta põhiseadus^*1 dokumenteerib Eesti naasmise demokraatlike põhiseadusriikide^I perre. Demokraatlikes põhiseadusriikides etendavad põhiõigused keskset osa. Eesti põhiseadus tõstab põhiõigused esile juba puht väliselt. Kaheksale üldisele sättele, mis määravad eelkõige kindlaks Eesti iseseisvuse, sõltumatuse (PS § 1) ja jagamatuse (PS § 2 lg 1), riigivõimu seotuse põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seadustega (PS § 3 lg 1 lause 1), võimude lahususe (PS § 4) ning riigikeele (PS § 6), järgneb enne riigikorralduse norme põhiõiguste peatükk, mis määratleb 48-s paragrahvis põhiõigused. Selle peatüki asend ja maht – see hõlmab 168 paragrahvist koosnevast põhiseadusest üle ühe neljandiku – kõnelevad selget keelt osatähtsusest, mille Eesti põhiseadus püüab põhiõigustele omistada.

1.1. Idee ammendavast põhiõigusteadusest

Ühest küljest on põhiõigused riikliku õiguskorra olulised elemendid. Teisest küljest ulatuvad nad aga riiklikest õigussüsteemidest üle. Nad ületavad riiklikkuse kolmel erineval viisil: substantsiaalselt, institutsionaalselt ja süstemaatiliselt. Põhiõigused ei mahu substantsiaalsetel põhjustel riiklikesse raamidesse, sest nad – vastates neile esitatavatele nõuetele – sisaldavad inimõigusi. Inimõigused kehtivad aga nende positiveerimisest olenemata universaalselt^*2, mistõttu nad esitavad nõudeid igale õiguskorrale. Inimõiguste ülemaailmsele realiseerimisele aitas ja aitab oluliselt kaasa 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioon. Riigipiire ületades muutusid inimõigused positiivõiguslikult siduvaks 19. detsembri 1966. aasta kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga. Nimetatud paktiga paralleelne dokument on sama kuupäeva majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt, mille mõju on, tõsi küll, hoopis väiksem.^*3 Euroopas lisanduvad nimetatutele 4. novembri 1950. aasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning 18. oktoobri 1961. aasta Euroopa sotsiaalharta. Rahvusvahelise ja riikliku tasandi vahele on Euroopa Liidu liikmesriikide puhul kiilutud lisaks supranatsionaalne Euroopa põhiõiguste tasand, mis on valdavas osas Euroopa Ühenduste Kohtu õigusemõistmise produkt.^*4