Sotsiaalõiguse normid saadavad meid sünnist surmani, sest igaüks meist astub oma elu jooksul paratamatult suhetesse, mis on kas otseselt või kaudselt sotsiaalõiguse normidega reguleeritud.

Arenenud riikides on alates 19. sajandi teisest poolest tohutult kasvanud sotsiaalprogrammide osatähtsus. Ka Eesti on praeguseks ajaks ühinenud Euroopa sotsiaalhartaga ning oma põhiseaduses sätestanud õigused ja vabadused, mille lõppeesmärgiks on tagada igaühe inimväärne äraelamine. Probleemid Eestis, nagu igas ühiskonnas, tekivad aga sätestatud õiguste realiseerimisel. Mitte alati ei saada üheselt aru sellest, kellel on konkreetsed kohustused ühe või teise õiguse tagamisel.

Käesolev uurimus annabki üksikasjaliku ülevaate sellest, millised on need põhiseaduslikud sotsiaalsed põhiõigused, mida igaühel on õigus nõuda, ja kes ning millises mahus on kohustatud nende kättesaadavuse tagama.

Õiguskantslerina olen puutunud oma igapäevatöös pidevalt kokku küsimustega, kus sotsiaalnormidega reguleeritud õigussuhte osapooled ei saa oma õigustest ja kohustustest üheselt aru. Seda olen kogenud nii vastava valdkonna õigusaktide üle põhiseaduslikkuse järelevalvet tehes kui ka isikute põhiõiguste tagamise kontrollimisel hoolekandeasutustes. Nii mitmelgi juhul olen olnud sunnitud nentima, et sotsiaalteenuse saaja põhiõigused on jäänud suuremal või vähemal määral tagamata.

Eesti avaliku halduse praktikas pole veel vajalikul määral omaks võetud põhimõte, mille järgi on ka sotsiaalõiguste puhul tegemist kahe võrdväärse poolega, kellest üks ei ole mitte pelgalt paluja ja teine andja. Abivajaja on täieõiguslik ühiskonna liige, kelle sotsiaalsed põhiõigused ei piirdu üksnes füüsilise olemise jaoks hädavajaliku saamisega.

Eestis on tihti saanud halvaks kombeks asuda reguleerima teatud õiguslikku valdkonda ilma, et oleks piisavalt tundma õpitud reguleerimise eset ja objekti. Seetõttu väärib tunnustust sotsiaalministeeriumi poolt tellitud uurimus, mis käsitleb riigi, kohaliku omavalitsuse ja muude isikute kohustusi sotsiaalsete põhiõiguste tagamisel.

Nimetatud uurimus, käsitledes nii sotsiaalseid põhiõigusi kui ka isikute kohustusi nende õiguste realiseerimisel, on tänuväärne allikas mitte ainult õigusteoreetikutele, vaid ka seadusandjale, riigi ja kohalike omavalitsuste ametnikele ning kõigile, kes puutuvad kokku sotsiaalõiguse normide tõlgendamisel tekkivate probleemidega. Loodan, et nimetatud uurimus suunab tähelepanu sotsiaalsete põhiõiguste tagamisele Eestis ning virgutab lugejat mõtlema, millised põhiseaduslikud väärtused on kätketud lakoonilistesse sätetesse.