Kokkuvõte

18. sajandil välja kujunenud diplomaatilise kaitse teooria kohaselt on üksikisiku vastu suunatud õigusrikkumine ühtlasi rünne tema koduriigi vastu, kes saab oma suverääniõigust ja selle kaudu kaudselt ka üksikisiku õigusi maksma panna rahvusvaheliste nõuete esitamisega kahju tekitanud riigi vastu. Sellisena on diplomaatilise kaitse instituut toiminud tänapäevani. Nagu kolm sajandit tagasi, nähakse ka täna diplomaatilist kaitset kui „riigi au“ tagamise vahendit ning piiratakse selle teostamist näiteks mitme kodakondsusega isikute suhtes, tuginedes riikide suveräänsusele jms põhimõtetele. Samasugust lähenemist peegeldab ka ÜRO Rahvusvahelise Õiguse Komisjonis välja töötatud ning 2004. aastal esimesel lugemisel vastu võetud diplomaatilise kaitse artiklite eelnõu, mis komisjoni ülesandeid silmas pidades on kehtiva rahvusvahelise õiguse kodifikatsioon.

Käesolev artikkel heidab mõnes mõttes kriitilise pilgu rahvusvahelises õiguses juurdunud diplomaatilise kaitse instituudile, selgitades selle olemust ja teostamise põhimõtteid. Samuti tuleb käsitlemisele olulisim diplomaatilise kaitse teostamise piirang ehk erireeglid mitme kodakondsusega isikute rahvusvahelisele kaitsele nende kodakondsusjärgsete riikide poolt.

• Rahvusvaheline õigus