Kokkuvõte

Viimastel aastakümnetel on plahvatuslikult kasvanud erinevate eraettevõtjate kasutamine selliste ülesannete täitmiseks, mis varasemalt olid riikide regulaarvägede pärusmaa. Praktika näitab, et delegeeritud sõjalised funktsioonid ei piirdu nõuandmise, väljaõppe või logistikaga – eraettevõtjad on liikunud üha lähemale lahinguväljale ja mitmel juhul on täitnud lausa lahingülesandeid. Sellised funktsioonid ja eraettevõtjate kohalolek relvakonfliktides tõstatab paratamatult küsimuse, milline on selliste ettevõtjate personali staatus vastavalt rahvusvahelisele humanitaarõigusele. Võitlejad? Tsiviilisikud? Palgasõdurid? See on praktiline küsimus, sest staatus määrab nende õigused ja kohustused oma ülesannete täitmisel, samuti vastase kätte langemisel.

Käesolev artikkel selgitab sõjalisi ja turvateenuseid pakkuvate ettevõtjate personali staatust vastavalt rahvusvahelisele humanitaarõigusele, kuid juhib tähelepanu ka sellele, et riigid peaksid rohkem kaaluma, milliseid funktsioone tasub mis tingimustel delegeerida.

• Rahvusvaheline õigus