Kokkuvõte

Proportsionaalsustesti üldine kriitika, mida aeg-ajalt ikka kuulda võib, ei taba märki, sest iseenesest on see igati ratsionaalne otsustamisviis. Kui on tarvis otsustada, kas midagi ette võtta, on mõistlik sõnastada eesmärk; hinnata, kas sama eesmärgi saaks saavutada ka vähema kuluga; panna ühele kaalukausile meeldivad ja teisele ebameeldivad tagajärjed. Nõnda peabki otsustama ratsionaalne isik, kelle valikut ei piira mingid õigusnormid. Kuid just seetõttu ei sobi proportsionaalsustest üldiseks seaduse tõlgendamise meetodiks. Iga seaduse, ka põhiseaduse mõte on piirata mingil moel otsustaja valikuid. Proportsionaalsustesti laiendamisel kogu põhiseadusele ähvardab viimase õiguslik sisu aga aheneda puhtvormiliseks ettekirjutuseks „Ära raiska ressursse!“. Juhul kui legitiimsed eesmärgid, mille seast valida, ei ole piiratud, vabaneb proportsionaalsustesti rakendaja sisuliselt põhiseaduse tekstist – jätab selle üldse kõrvale – ja asub põhiseadusandja asemele.

Mõnede põhiõiguste puhul on selline lähenemine põhjendatud, sest nende piirid on põhiseaduses jäetud lahtiseks ning seega on põhiseadusandja ise nende põhiõiguste ulatuse igakordse määramise delegeerinud põhiseaduse rakendajale. Proportsionaalsustest pakub sellise olukorra puhuks hea vormilise raamistiku põhiõiguse piiramise poolt ja vastu kõnelevate argumentide võrdlemiseks. Testi kasutamine on siiski põhjendatud vaid juhul, kui põhiseadus ei anna sisulist juhist õigusliku küsimuse lahendamiseks.

• põhiseadus
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused