Kokkuvõte

Alates 25. maist 2018 rakenduv Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus peaks kehtestama üle Euroopa ühtsed andmetöötlusreeglid, soodustamaks piiriülest andmevahetust ning edendamaks seeläbi siseturu toimimist. Tegelikkuses jätab üldmäärus mitu (sh olulist) andmekaitseõiguslikku nüanssi liikmesriikide reguleerida. See tähendab, et uus reaalsus andmekaitses ei saa olema algselt välja reklaamitud ühtne harmoneeritud reeglistik, vaid jätkuvalt killustunud tervikpilt. See tõstatab küsimuse kohalduvast õigusest.

Kui kuni 25. maini 2018 kehtiv andmekaitsedirektiiv sisaldab artiklis 4 reegleid kohalduva õiguse, sealjuures liidusisese õiguse kohta, siis uues üldmääruses on Euroopa Liidu sees kohalduvat õigust mainitud vaid määruse sissejuhatava osa ühes põhjenduses.

Käsitlemaks kohalduva õiguse dilemmat andmekaitseõiguses, analüüsivad autorid esmalt direktiivi raames kehtestatud kohalduva õiguse kindlaksmääramise reeglistikku koos asjakohase kohtupraktikaga. Seejärel käsitletakse sama probleemi 2018. aastal rakenduva üldmääruse kontekstis. Muu hulgas analüüsitakse seejuures Euroopa Liidu eraõiguse kollisiooninorme kui võimalikku alternatiivi liidusisese kohalduva õiguse dilemma lahendamiseks andmekaitseõiguses.

• Rahvusvaheline eraõigus
,
• Euroopa Liit
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused