Kokkuvõte

Inimkeha koosneb rakkudest ning peaaegu kõik meie rakud sisaldavad DNA-d. DNA on unikaalne molekul, mis sisaldab geneetilisi juhiseid ning määrab ära selle, kuidas me välja näeme ja toimime. See pisike keemiline molekul muudab iga isendi ainulaadseks (v.a ühemunaraku kaksikud) ja pakub seetõttu suurt huvi kriminalistika valdkonnas. Ükskõik, kus me oleme või kuhu lähme, me jätame endast maha bioloogilised jäljed. DNA meie rakkudes on identne ning seega pole vahet, kas analüüsida verd, sülge või puutejälgi – DNA-profiil on ikka samasugune. Tänasel päeval on DNA-analüüs muutunud nii tundlikuks, et piisab juba ca 10 rakust, et saada võrdluskõlblik DNA-profiil.

Sündmuskohale jäetud bioloogiline materjal on asendamatu abiline kuritegude uurimisel. Kahjuks on viimase kahekümne aasta jooksul publitseeritud mitu näidet, kus DNA-tõendeid on kohtusaalis valesti tõlgendatud, nende tähtsust on üle- või alahinnatud. Kohtuekspertiisi valdkonnas on see eriti kriitiline, sest mõjutab elutähtsaid otsuseid: inimese elu ja vabadust. Nagu igal teiselgi uurimismeetodil on ka DNA-analüüsil omad metodoloogilised lähtekohad ning nendest tulenevad võimalused ja piirid. Selleks et DNA-analüüsi tulemusi korrektselt interpreteerida ja õigusemõistmises kasutada, on oluline neid tundma õppida.

Käesolev artikkel on hea lugemine kõigile, kes õigusemõistmise süsteemis DNA-tõenditega töötavad. Artikkel annab ülevaate DNA-tõendi kaalu arvutamise temaatikast, selgitab DNA-tõendi tõlgendamisega seotud ohte ja ekslikke järeldusi.

• Kriminalistika