Kokkuvõte

Sarnaselt paljudele riikidele, keskendub Eesti karistus- ja vangistuspoliitika peamiselt kurjategija, kuriteoohvrite ja ühiskonna turvalisusele. Samas ei ole kahtlust, et vangistus kui riigi kõige rangem vastus isiku toimepandud süüteole puudutab otseselt ka kinnipeetava peret ja iseäranis lapsi, kes on avalikkusele nähtamatud, nende häält ei ole kuulda, nad ei ole oma vanema tegudes süüdi ja ometi on vanema vanglakaristus ka nende karistus.

On oluline meeles pidada, et vanema vangistus ei tähenda per se vanema hooldusõiguse piiramist ega äravõtmist, kaugeltki mitte lapsega suhtlusõiguse piiramist ega täielikku keelamist. Ka siis, kui vanema hooldusõigust on piiratud või see on ära võetud, on lapsel õigus isiklikult suhelda oma vanemaga ning vanemal kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult.

Niisiis, lisaks küsimusele, mis saab vangistuses vanema lapsest vanema vanglas viibimise ajal – kes hoolitseb, toetab ja kaitseb last –, on oluline küsida ka lapse ja vanema suhtlemisvõimaluste kohta. Artiklis antakse ülevaade tõstatatud küsimuse õiguslikust taustast, kirjeldatakse lapse suhtlemisvõimalusi vangistuses vanemaga ning nende võimaluste kasutamist takistada võivaid faktoreid. Kitsaskohtade ületamiseks tuuakse näiteid heast praktikast ja kajastatakse õiguskantsleri teemakohaseid seisukohti.

• eestkoste ja hooldus
,
• karistuse täideviimine
,
• vanemate õigused ja kohustused