Kokkuvõte

Juhul kui patsient otsustab, et ta tervishoiuteenust saada ei soovi ning eelistab sellele kas või surma, peab tervishoiuteenuse osutaja jätma isikuautonoomia põhimõttest tulenevalt patsiendile tervishoiuteenuse osutamata. Seejuures tuleb arvestada patsiendi tahtega ka siis, kui ta seda parasjagu ise avaldada ei saa, näiteks juhul, kui patsient on teadvuseta.

Sellisteks olukordadeks, kus patsient oma tahet avaldada ei saa, on paljudes riikides kasutusel patsienditestament (ingl patient’s will), mida nimetatakse ka elutestamendiks (ingl living will), või üldisemalt patsiendikorralduseks (ingl patient’s directive, sks Patientenverfügung) või tulevikujuhisteks (ingl advance directive, health care directive). Elutestament on avaldus (tavaliselt kirjalik) selle kohta, millist ravi inimene soovib või ei soovi olukorras, kus ta pole enam võimeline ise otsuseid langetama, näiteks kui ta on teadvuseta või dementne. Ravisoovide kohta tulevikujuhiste andmiseks on peale elutestamendi võimalus määrata ka asendusotsustaja (ingl substitute decision marker, health care proxy), kes saab esitada inimese eeldatava tahte tema otsusevõimetus olukorras.

Kõige tugevamalt tagab inimese isikuautonoomia elutestament, arvestades, et selle koostab oma tahtest lähtuvalt inimene ise. Kuigi Eestis ei ole elutestamendid levinud, võimaldab ka Eesti õigus seda kasutada. Seejuures on Eestis märgata inimeste suurenenud teadlikkust oma õigustest. Juba on inimesed pöördunud notari poole sooviga vormistada notariaalselt tulevikku suunatud korraldusi raviteenuste osutamise või ka vara hoolduse kohta olukorraks, kus inimene ise ei ole otsusevõimeline.

Siinses artiklis arutletakse elutestamendi rolli üle elu lõpu lähenemisel, samuti vaadeldakse selle vormistamise ja rakendamise probleeme. Artikli viimases osas käsitletakse põgusalt ka patsiendi vara hooldusega seonduvaid juhiseid patsiendi otsusevõimetuse puhul.

• tervishoiuteenuse osutamise leping
,
• Meditsiiniõigus