Kokkuvõte

Õigusnormid kujutavad endast kirjalikus vormis esitatud käitumis- või otsustamisreegleid. Õigusest kinnipidaja või õiguse kasutaja jaoks on nad käitumisreeglid. Õiguse rakendaja jaoks aga otsustamisreeglid. Ühe või teise juriidilise otsustuse tulemuslikkus sõltub paljus sellest, kui täpselt ja arusaadavalt on õigusnormi tekst formuleeritud. Täpsus ja arusaadavus ei piirdu ainult reguleeritava käitumise liigi ja määra kirjeldamisega. Õigusnormist peab tulenema ka selge ja arusaadav õiguslik tagajärg. Ihering on öelnud, et seadusandja peab mõtlema nagu filosoof ja rääkima nagu talupoeg [1, lk. 189]. Seadusandja poolt formuleeritud õiguselt oodatakse lihtsust ja arusaadavust. Täpsuse saavutamiseks ei piisa ainult selle keele heast tundmisest, milles on õigus kirja pandud. Seaduse teksti täpne tähendus on alati problemaatiline. Tegemist on nn. erialakeeles formuleeritud lausega, milles kasutatud terminid võivad oluliselt erineda käibekeeles üldtunnustatud sõnade ja tervete lausestruktuuride tähendusest. Samuti võivad mitu õigusnormi siduda sama elulise asjaoluga õiguslikud tagajärjed, mis üksteist välistavad. Tegemist võib olla nii normide konkurentsiga kui ka reguleerimisalade konkurentsiga. Lisaks kõigele on õigusnormid alati üldised käitumisreeglid, mis tähendab nende suhteliselt kõrget abstraktsiooniastet. Toodud viited õiguse teksti tegeliku mõtte ja sisu leidmise raskuspunktidele nõuavad, et enne abstraktse õigusnormi rakendamist konkreetsetele elulistele asjaoludele peab õiguse rakendaja endale selgeks tegema õigusnormi sisu ja mõtte.

• õigusfilosoofia
,
• õigusajalugu