10.-14. maini toimus Tartus üks aasta oodatavamaid ja
tähelepanuväärsemaid kultuurisündmusi - visuaalsete kunstide
festival „Dionysia-95“. Samas ajavahemikus, s.o. 10.-11. maini
toimus Tallinnas teinegi oluline üritus - autoriõiguse ja
autoriõigusega kaasnevate õiguste rahvusvaheline seminar. Esimesest
neist kahest oli massimeedias päris rohkelt lugeda, teise kajastus
jäi rohkem kui kesiseks. On niisugune suhtumine õigustatud?
Kindlasti mitte. Seda enam, et neil kahel üritusel on ka oma seos
olemas.
Nii teatrifestival kui seminar olid rahvusvahelised. Esimesel oli
külalisesinejaid Taanist, Saksamaalt, Venemaalt ja mujaltki. Eesti
rahvale demonstreeriti kõikvõimalike erinevate ideede rakendusi
küll teatrietenduste, filmide, „häppeningide“ ja näitustena.
Teisel üritusel osalesid lisaks kohalikele autoriõiguse
asjatundjatele ning „sunnitud“ huvilistele ka WIPO, Rootsi
justiitsministeeriumi, KOPIOSTO, IFPI ja BSA esindajad. Ent see, kui
lai rahvusvaheline esindus meid külastas, on asja väline ja mõnest
küljest isegi ebaoluline seos.
Mõlemat mainitut üritust seob rohkem igapäevases perioodikas veel
vähetarvitatav mõiste: autoriõigus ja autoriõigusega kaasnevad ehk
naaberõigused. Kuivõrd hea oleks olnud teadvustada festivali
auditooriumile: lihtsalt teatrikülastajatele, kriitikutele,
lavastajatele, näitlejatele ja teistelegi, kui oluline instituut on
autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused. Teadvustada, et üks
etendus ei ole demonstreeritav ilma draama-, muusika- jt. teose
autori(te) nõusolekuta, ilma näitlejateta, kellele kuuluvad ka
teatud õigused oma esitusele, ilma orkestrita, kellele kuuluvad
õigused muusikateose esitusele jne. Teadvustada, et autoriõigus ei
ole lihtsalt formaalsus, vaid kompleks nn. ainuõigusi, mida teised
isikud saavad kasutada ainult omaniku loal. Välja arvatud muidugi nn.
teose vaba kasutamise õigus, mille teostamine toimub täpselt
seadusega kindlaksmääratud juhtudel ja korras. Teadvustada, et me
peame neid õigusi oma igapäevases elus arvestama. Teadvustada, et
kõik me oleme teatud juhtudel autorid - loojad - ja ükski meist ei
soovi ju näiteks oma erakirjade või nn. sahtliluuletuste
avalikustamist ilma meie endi sellekohase loata. Teadvustada, et miks
peaksid siis teised autorid olema huvitatud nende teoste kasutamisest
ükskõik kuidas ja ükskõik kelle poolt.
Mõlemad üritused vajasid oma olemasoluks aega ja finantsressursse.
Esimene neist mitmeid kordi rohkem. Argipäevainimestena oma töösse
sukeldununa ei osata arvatagi, et näiteks ühe etenduse
lavaletoomiseks on vaja kirjutada palju kirju, signeerida lepinguid,
Ning et esimeste kontaktide puhul on vaja pikka meelt - keegi ei rutta
tundmatule kohe jah-sõna ütlema. Järeldus on esialgu üks - kogu
see protseduur on üks tüütu ja mõneti bürokraatlik tegevus. Aga
see ei vabasta seaduse järgimisest. Oleks hea, kui me hakkaksime oma
tegudele mõtlema kohe, mitte alles siis, kui oleme toime pannud
õigustrikkuva teo ja tunneme häbi oma vähese harituse pärast. Aste
edasi (või tagasi?) oleks aga rahvusvahelise ulatusega skandaal.
Keegi meist ei ole ju huvitatud Eestile üldtuntud piraadi maine
kindlustamisest nagu näiteks Hiinal või Poolal on. Rääkigem ja
küsigem siis julgelt autoriõigusest ja autoriõigusega kaasnevatest
õigustest meie igapäevapraktikas ja massimeediaski.