10.-14. maini toimus Tartus üks aasta oodatavamaid ja tähelepanuväärsemaid kultuurisündmusi - visuaalsete kunstide festival „Dionysia-95“. Samas ajavahemikus, s.o. 10.-11. maini toimus Tallinnas teinegi oluline üritus - autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste rahvusvaheline seminar. Esimesest neist kahest oli massimeedias päris rohkelt lugeda, teise kajastus jäi rohkem kui kesiseks. On niisugune suhtumine õigustatud? Kindlasti mitte. Seda enam, et neil kahel üritusel on ka oma seos olemas.

Nii teatrifestival kui seminar olid rahvusvahelised. Esimesel oli külalisesinejaid Taanist, Saksamaalt, Venemaalt ja mujaltki. Eesti rahvale demonstreeriti kõikvõimalike erinevate ideede rakendusi küll teatrietenduste, filmide, „häppeningide“ ja näitustena. Teisel üritusel osalesid lisaks kohalikele autoriõiguse asjatundjatele ning „sunnitud“ huvilistele ka WIPO, Rootsi justiitsministeeriumi, KOPIOSTO, IFPI ja BSA esindajad. Ent see, kui lai rahvusvaheline esindus meid külastas, on asja väline ja mõnest küljest isegi ebaoluline seos.

Mõlemat mainitut üritust seob rohkem igapäevases perioodikas veel vähetarvitatav mõiste: autoriõigus ja autoriõigusega kaasnevad ehk naaberõigused. Kuivõrd hea oleks olnud teadvustada festivali auditooriumile: lihtsalt teatrikülastajatele, kriitikutele, lavastajatele, näitlejatele ja teistelegi, kui oluline instituut on autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused. Teadvustada, et üks etendus ei ole demonstreeritav ilma draama-, muusika- jt. teose autori(te) nõusolekuta, ilma näitlejateta, kellele kuuluvad ka teatud õigused oma esitusele, ilma orkestrita, kellele kuuluvad õigused muusikateose esitusele jne. Teadvustada, et autoriõigus ei ole lihtsalt formaalsus, vaid kompleks nn. ainuõigusi, mida teised isikud saavad kasutada ainult omaniku loal. Välja arvatud muidugi nn. teose vaba kasutamise õigus, mille teostamine toimub täpselt seadusega kindlaksmääratud juhtudel ja korras. Teadvustada, et me peame neid õigusi oma igapäevases elus arvestama. Teadvustada, et kõik me oleme teatud juhtudel autorid - loojad - ja ükski meist ei soovi ju näiteks oma erakirjade või nn. sahtliluuletuste avalikustamist ilma meie endi sellekohase loata. Teadvustada, et miks peaksid siis teised autorid olema huvitatud nende teoste kasutamisest ükskõik kuidas ja ükskõik kelle poolt.

Mõlemad üritused vajasid oma olemasoluks aega ja finantsressursse. Esimene neist mitmeid kordi rohkem. Argipäevainimestena oma töösse sukeldununa ei osata arvatagi, et näiteks ühe etenduse lavaletoomiseks on vaja kirjutada palju kirju, signeerida lepinguid, Ning et esimeste kontaktide puhul on vaja pikka meelt - keegi ei rutta tundmatule kohe jah-sõna ütlema. Järeldus on esialgu üks - kogu see protseduur on üks tüütu ja mõneti bürokraatlik tegevus. Aga see ei vabasta seaduse järgimisest. Oleks hea, kui me hakkaksime oma tegudele mõtlema kohe, mitte alles siis, kui oleme toime pannud õigustrikkuva teo ja tunneme häbi oma vähese harituse pärast. Aste edasi (või tagasi?) oleks aga rahvusvahelise ulatusega skandaal. Keegi meist ei ole ju huvitatud Eestile üldtuntud piraadi maine kindlustamisest nagu näiteks Hiinal või Poolal on. Rääkigem ja küsigem siis julgelt autoriõigusest ja autoriõigusega kaasnevatest õigustest meie igapäevapraktikas ja massimeediaski.

• Info