Suur suvi on taas möödas, uus kooliaasta ja puhkusejärgne töögi juba alanud. Sügis tõotab tulla piisavalt tiheda tegutsemisgraafikuga. Eks seda näita need probleemidki, mis viimasel ajal igapäevases juurapraksises pinnale kerkivad. Et aga probleemidele lahendust leida, on vaja teada, on vaja olla haritud.

Missugused on siis pakutavad õppimisvõimalused? Õigusteaduskonda soovijatel oli ja on nagu alati valida mitme võimaluse - Tartu Ülikooli ja mõne välisülikooli vahel. Tartu Ülikooli õigusteaduskond pakub oma programmi nagu ikka täies ulatuses. Igal aastal lisanduvad õppekavva uued valikkurusused. Vastavalt võimalustele, vastavalt lektorite olemasolule. Võib küsida, kas meie õpetatav on niisugusel tasemel, et Tartu Ülikooli kasuks otsustada? Ilmselt võib väita, et teaduskond pakub ainsana Eestis klassikalist akadeemilist juuraharidust; akadeemilist selles mõttes, et lisaks õigusharude tundmaõppimisele on õpetatavate ainete hulgas ka õigusteooria, õigusajalugu. Tartu Ülikooli kasuks räägib seegi, et meid külastavad ja pakuvad oma teadmisi kohalike professionaalide kõrval Euroopas ja Ameerikaski tunnustatud professorid ja praktikud.

Septembri algusest alustas taas tööd Juristide Täienduskeskus, mis pakub õppimisvõimalusi neile, kes mingil põhjusel „täisajaga“ õppida ei saa. Täienduskeskuse olemasolu tõendab, et kõigil soovijatel on siiski võimalus juristiharidus omandada. Pole seegi mingi ime, et paljud tulevad täienduskeskusesse teist kõrgharidust omandama. Arenenud riikides on üsna tavaline, et insenerid, keemikud, bioloogid jt. teise kõrgharidusena juurat studeerivad. Niiviisi on neil käes kompleksharidus, millega saab kahe eriala kokkupuutesfääris tööd leida.

Lisaks alalistele programmidele võib leida tohutult võimalusi enesetäiendamiseks. Päris ilma uute valdkondade õppimiseta juristid hakkama ei saakski.

Kes lisaks kohapeal hangitud teadmiste jagamisele üht-teist mujalt juurde tahab saada, aga ei malda pikemalt kodust ära minna, on parim lahendus lühikursused või suvekoolid mitmesuguste ülikoolide, akadeemiate või muude asutuste, organisatsioonide juures. Tuleb ainult infot otsida ning seejärel oma soov reaalsuseks muuta. Paistab, et taolist võimalust kasutatakse üsna tihedasti. Pigem mõjub see meie teadmistele positiivselt, olenemata siis, kus või mida juurde õpitakse. Ja et jutt õppimisvõimalustest liiga igavaks ei läheks, võib vahepeal heita pilgu kõrvalolevatele piltidele ning unistada õppimisest Haagi Rahvusvahelise Õiguse Akadeemias või kuulsas ning pingelises Harvardi Ülikoolis.

Unistused unistatud, võiks mõelda ka sellele, et olemata professor, on iga jurist teatud mõttes õpetaja - ta õpetab teisi, kuidas toimida, mida ette võtta. Õpetab ka seda, kuidas ei tohiks käituda. Kas aga igaüks meist ise järgib neid „õpetusi“? On see üldse vajalik? Peab siis „õpetaja“ andma edasi ainult seda, milles ta on veendunud? Tõenäoliselt mitte. Ent vastuse võib ka vaidlustada. Sest raske on ju edasi anda seda, millesse ei usuta... Näiteks rääkida veenvalt Euroopa Liitu astumise positiivsetest külgedest, kui ollakse veendunud, et selline seos meile tegelikkuses ainult negatiivset põhjustab jne.jne. Teisest küljest ei saa üks jurist just alati valida, „kummal poolel“ ta olema peab. Ta peab vajadusel oskama teist isikut veenda ka selles, millesse ta ise ei usu. On see eetikavastane? Kui on, siis miks seda tehakse? Kas ei oleks õigem jätta see igaühe enda otsustada. Peamine on fakt, et kellegi veenmiseks peavad olema teadmised, oskused, mida aga ilma tööd tegemata ei saavuta. Nii algabki kogu ring otsast peale. Egas midagi - head õppimislusti!

• Info