Suur suvi on taas möödas, uus kooliaasta ja puhkusejärgne töögi
juba alanud. Sügis tõotab tulla piisavalt tiheda
tegutsemisgraafikuga. Eks seda näita need probleemidki, mis viimasel
ajal igapäevases juurapraksises pinnale kerkivad. Et aga
probleemidele lahendust leida, on vaja teada, on vaja olla haritud.
Missugused on siis pakutavad õppimisvõimalused? Õigusteaduskonda
soovijatel oli ja on nagu alati valida mitme võimaluse - Tartu
Ülikooli ja mõne välisülikooli vahel. Tartu Ülikooli
õigusteaduskond pakub oma programmi nagu ikka täies ulatuses. Igal
aastal lisanduvad õppekavva uued valikkurusused. Vastavalt
võimalustele, vastavalt lektorite olemasolule. Võib küsida, kas
meie õpetatav on niisugusel tasemel, et Tartu Ülikooli kasuks
otsustada? Ilmselt võib väita, et teaduskond pakub ainsana Eestis
klassikalist akadeemilist juuraharidust; akadeemilist selles mõttes,
et lisaks õigusharude tundmaõppimisele on õpetatavate ainete hulgas
ka õigusteooria, õigusajalugu. Tartu Ülikooli kasuks räägib
seegi, et meid külastavad ja pakuvad oma teadmisi kohalike
professionaalide kõrval Euroopas ja Ameerikaski tunnustatud
professorid ja praktikud.
Septembri algusest alustas taas tööd Juristide Täienduskeskus, mis
pakub õppimisvõimalusi neile, kes mingil põhjusel „täisajaga“
õppida ei saa. Täienduskeskuse olemasolu tõendab, et kõigil
soovijatel on siiski võimalus juristiharidus omandada. Pole seegi
mingi ime, et paljud tulevad täienduskeskusesse teist kõrgharidust
omandama. Arenenud riikides on üsna tavaline, et insenerid, keemikud,
bioloogid jt. teise kõrgharidusena juurat studeerivad. Niiviisi on
neil käes kompleksharidus, millega saab kahe eriala
kokkupuutesfääris tööd leida.
Lisaks alalistele programmidele võib leida tohutult võimalusi
enesetäiendamiseks. Päris ilma uute valdkondade õppimiseta
juristid hakkama ei saakski.
Kes lisaks kohapeal hangitud teadmiste jagamisele üht-teist mujalt
juurde tahab saada, aga ei malda pikemalt kodust ära minna, on parim
lahendus lühikursused või suvekoolid mitmesuguste ülikoolide,
akadeemiate või muude asutuste, organisatsioonide juures. Tuleb
ainult infot otsida ning seejärel oma soov reaalsuseks muuta.
Paistab, et taolist võimalust kasutatakse üsna tihedasti. Pigem
mõjub see meie teadmistele positiivselt, olenemata siis, kus või
mida juurde õpitakse. Ja et jutt õppimisvõimalustest liiga igavaks
ei läheks, võib vahepeal heita pilgu kõrvalolevatele piltidele ning
unistada õppimisest Haagi Rahvusvahelise Õiguse Akadeemias või
kuulsas ning pingelises Harvardi Ülikoolis.
Unistused unistatud, võiks mõelda ka sellele, et olemata professor,
on iga jurist teatud mõttes õpetaja - ta õpetab teisi, kuidas
toimida, mida ette võtta. Õpetab ka seda, kuidas ei tohiks käituda.
Kas aga igaüks meist ise järgib neid „õpetusi“? On see üldse
vajalik? Peab siis „õpetaja“ andma edasi ainult seda, milles ta
on veendunud? Tõenäoliselt mitte. Ent vastuse võib ka vaidlustada.
Sest raske on ju edasi anda seda, millesse ei usuta... Näiteks
rääkida veenvalt Euroopa Liitu astumise positiivsetest külgedest,
kui ollakse veendunud, et selline seos meile tegelikkuses ainult
negatiivset põhjustab jne.jne. Teisest küljest ei saa üks jurist
just alati valida, „kummal poolel“ ta olema peab. Ta peab
vajadusel oskama teist isikut veenda ka selles, millesse ta ise ei
usu. On see eetikavastane? Kui on, siis miks seda tehakse? Kas ei
oleks õigem jätta see igaühe enda otsustada. Peamine on fakt, et
kellegi veenmiseks peavad olema teadmised, oskused, mida aga ilma
tööd tegemata ei saavuta. Nii algabki kogu ring otsast peale. Egas
midagi - head õppimislusti!