Kevadine töökoormus kipub nii pingeline olema, et aega
filosofeerimiseks ei jäägi. Vahel tuleb küll pähe üksikuid
uitmõtteid seoses inimeste ja loomade ja loomuõigusega, ent
uitmõteteks, s.o lõpuni mõtlemata, nad jäävadki. Ehk kunagi
hiljem jõuab üle mõelda. Ehk...
Probleeme on aga enam kui küll. Kõige enam kevadist aega kulub
ülikoolis eksamisessioonile. Esmalt eksamikontseptsiooni
kujundamiseks, siis küsimuste väljamõtlemiseks, eksami
läbiviimiseks, tööde lugemiseks ja hinnete panemiseks. Õpetamisest
kõrvalejäänu ütleks kohe, et mis kontseptsiooni siin vaja on,
küsimusi ei ole ju raske koostada. Nojah, oleneb mis on küsija
eesmärgiks. Kas paluda küsitletavat panna kirja see lühike ja
konkreetne teave, mis konspektis katkendlikult kirjas on, või pakkuda
talle võimalust iseseisvaks mõtlemiseks probleemi võrdleva
käsitluse või kaasuse lahendamisena. Praktika näitab, et viimast
kahte varianti on vaja üha enam ja enam rakendada. Miks? Sest paraku
ei oska kõik, on nad siis juuratudengid või täiendõppijad,
iseseisvalt mõelda, analüüsida. Kas nad peaksid seda? Milleks teha
elu keeruliseks mõtlemisega? Ka küsija, kes mõtlemist „nõuab“,
on suuremates raskustes - vastused võivad tulla väga erinevad ja
hindamisel tekib raskusi - kellel on õigus.
Allakirjutanu arvab,et kõike saab õppida. Mõtlemist,hindamist. Miks
siis mitte ka õpetada.
Äsja said hinnatud üsna peatsete „bakalaureuste“ lõputööd.
Ilmselt tekitas töö nimetus „arvestus“ õppurites
käegalöömise tunde. Tulemustes ei olnud midagi rõõmustavat. Olid
mõned suurepärased vastused, suurem osa keskpäraseid, mida
sarnaselt lõõtspilliga ühest äärmusest teise jätkus, ning...
Neid viimaseid ei oskagi iseloomustada. Allakirjutanu parandatud
tekstis leidus ikka tõelisi pärle. Näiteks pakuti, et pant on see,
millega kaitstakse leiutisi, et autoriõigusi kaitstakse Perni (aga
miks siis mitte Pärmi!?) konventsiooniga, et ....
Ainuke järeldus - kirjutaja ei mõtle, mida ta kirjutab. Aga kuna ta
siis mõtleb? Kui mitte oma lõputöös, näitamaks 4 aasta jooksul
kogutud teadmisi?
Tagantjärele võib vaid tõdeda, et ju siis ei olnud viimane mulje,
mida peahoone seinte vahele jätta, nii olulise tähtsusega. Läheb,
kuidas läheb, peaasi et läbi saab. Kas oma bakalaureuseküpsust
iseendale ei olegi vaja tõestada? Kas ikka veel on sees see
aastatetagune tudenglik minnalaskmisetunne? Või on see tunne veel
viimast korda vajalik?
Tahaks loota, et juba homme läheb kõik paremas suunas. Ikka edasi,
kõrgemale, kaugemale.