Kevadine töökoormus kipub nii pingeline olema, et aega filosofeerimiseks ei jäägi. Vahel tuleb küll pähe üksikuid uitmõtteid seoses inimeste ja loomade ja loomuõigusega, ent uitmõteteks, s.o lõpuni mõtlemata, nad jäävadki. Ehk kunagi hiljem jõuab üle mõelda. Ehk...

Probleeme on aga enam kui küll. Kõige enam kevadist aega kulub ülikoolis eksamisessioonile. Esmalt eksamikontseptsiooni kujundamiseks, siis küsimuste väljamõtlemiseks, eksami läbiviimiseks, tööde lugemiseks ja hinnete panemiseks. Õpetamisest kõrvalejäänu ütleks kohe, et mis kontseptsiooni siin vaja on, küsimusi ei ole ju raske koostada. Nojah, oleneb mis on küsija eesmärgiks. Kas paluda küsitletavat panna kirja see lühike ja konkreetne teave, mis konspektis katkendlikult kirjas on, või pakkuda talle võimalust iseseisvaks mõtlemiseks probleemi võrdleva käsitluse või kaasuse lahendamisena. Praktika näitab, et viimast kahte varianti on vaja üha enam ja enam rakendada. Miks? Sest paraku ei oska kõik, on nad siis juuratudengid või täiendõppijad, iseseisvalt mõelda, analüüsida. Kas nad peaksid seda? Milleks teha elu keeruliseks mõtlemisega? Ka küsija, kes mõtlemist „nõuab“, on suuremates raskustes - vastused võivad tulla väga erinevad ja hindamisel tekib raskusi - kellel on õigus.

Allakirjutanu arvab,et kõike saab õppida. Mõtlemist,hindamist. Miks siis mitte ka õpetada.

Äsja said hinnatud üsna peatsete „bakalaureuste“ lõputööd. Ilmselt tekitas töö nimetus „arvestus“ õppurites käegalöömise tunde. Tulemustes ei olnud midagi rõõmustavat. Olid mõned suurepärased vastused, suurem osa keskpäraseid, mida sarnaselt lõõtspilliga ühest äärmusest teise jätkus, ning... Neid viimaseid ei oskagi iseloomustada. Allakirjutanu parandatud tekstis leidus ikka tõelisi pärle. Näiteks pakuti, et pant on see, millega kaitstakse leiutisi, et autoriõigusi kaitstakse Perni (aga miks siis mitte Pärmi!?) konventsiooniga, et ....

Ainuke järeldus - kirjutaja ei mõtle, mida ta kirjutab. Aga kuna ta siis mõtleb? Kui mitte oma lõputöös, näitamaks 4 aasta jooksul kogutud teadmisi?

Tagantjärele võib vaid tõdeda, et ju siis ei olnud viimane mulje, mida peahoone seinte vahele jätta, nii olulise tähtsusega. Läheb, kuidas läheb, peaasi et läbi saab. Kas oma bakalaureuseküpsust iseendale ei olegi vaja tõestada? Kas ikka veel on sees see aastatetagune tudenglik minnalaskmisetunne? Või on see tunne veel viimast korda vajalik?

Tahaks loota, et juba homme läheb kõik paremas suunas. Ikka edasi, kõrgemale, kaugemale.

• Info