Kokkuvõte

Tarbijalepingu subjektide defineerimine on olnud tarbijaõiguse üheks suuremaks probleemiks. On arvatud, et kõige olulisem on inimese määratlemisel tarbijana eristada vastavat võimet teistest võimetest, näiteks kommertseesmärgil tegutsemisest [1, lk 116]. Ettevõtjad, kellele pannakse tarbijalepingute sõlmimisel vastutus, peavad omama selget ülevaadet, milliseid isikuid käsitleb seadus tarbijatena ning millistele tehingutele tarbijaõigust kohaldatakse. Selleks peab tarbijate õiguslik eristamine põhinema mingil definitsioonil.

Reichi ja Micklitzi järgi eksisteerib tarbija positsioon siis, kui lepingu teine pool on professionaalsete teenuste osutamisega või kaubanduse või äritegevusega tegelev ettevõte, mitte aga teine füüsiline isik, näiteks teine tarbija. Kui lepingu teiseks pooleks on samuti füüsiline isik, siis puuduvad need spetsiifilised sotsiaal-majanduslikud tingimused, mis on tarbijaõiguse loomise aluseks [2, lk 14]. Wilhelmssoni arvates reguleeritakse tarbijaõigusega suhteid tarbija ja ettevõtja vahel [3, lk 90].

• Tarbijakaitse
,
• Võrdlev õigus
,
• Euroopa Liit