Kokkuvõte

I

CARL MAGNUS BERGBOHM, veel selle sajandi alguses kuulus, on nüüdseks tuntud veel vaid õigusfilosoofide ja õigusajaloolaste kitsas ringis. Aga ka spetsialistide teadmised temast, tema isikust ning töödest on väga piiratud või puuduvad sootuks, olles sulanud üheks fin de siecle (sajandilõpu) õigusfilosoofiliseks vooluks. Nagu tagantjärele selgub, võttis selle kõige paremini kokku Bergbohm ise oma raamatus „Jurisprudents ja õigusfilosoofia“ (Jurisprudenz und Rechtspilosophie). Isegi tänapäeva akadeemilised ringkonnad teavad Bergbohmi vaid ühe, tema 1893. aastal ilmunud peateosest võetud lause tõttu. Originaalis kõlab see paljutsiteeritud ja seejuures moonutavalt lihtsustatud lause järgmiselt:

„Kui me aga kiidame heaks realistliku doktriini, oleme piinlikus olukorras, kus peame ka alatuimat seaduseõigust tunnustama siduvana, kui see on kehtestatud vormiliselt korrektselt“.^*2

Üldiselt usuti ja usutakse ikka veel, et see lause on kontsentraat Bergbohmi õigusekäsitlusest ning võtab ühtlasi kokku Bergbohmi realistliku õigusfilosoofia põhiarusaamad. Samas kattub see ka Carl Schmitti riigivõimu ülimuslikkuse ideega. Mõlemaid ideid on nimetatud ka primitiivseks positivismiks.

• õigusfilosoofia
,
• õigusajalugu