Gravitatsiooni mõjul ei jää miski, mis on maapinnast kõrgemale tõusnud, alla tulemata. Eelmisel aastal toimunud sündmused näitasid, et ka Tallinna Väärtpaberibörs kui Eesti majanduselu üks oluline indikaator allub taolisele seaduspärasusele. Samas oli börsilangus võib-olla ka märk sellest, et tasapisi hakkab ümber saama „kiiret ja kerget teenistust arvestava kauplemise“ (Võõrsõnade leksikon, Tallinn, 1983, lk 576) ehk spekulatsiooni aeg.

Äritegevuse eesmärgiks on kasusaamine ja kiire kasu saamise soovi ei saa äritegevuse viljelejatele süüks arvata. Riik peab olema selleks institutsiooniks, mis välistaks ühiskonna huvide kahjustamise taolise kiire rikastumise tuhina kestel. Samas peab riik arvestama ülereguleerimise ohuga, mille tagajärjeks võib järjest enam avatud maailmas olla äritegevuse kandumine paikadesse, kus riigipoolseid kitsendusi on vähem. Sellisel juhul võib riik jääda ilma oma toitjast ja katjast – ilma maksumaksjateta ei suuda riik toimida. Raha paneb ka riigi puhul rattad käima.

Üle- või alareguleerimisest võib kaasaja Eesti Vabariigis rääkida nii ja naa. Arvan, et isegi äriseadustiku suurimad oponendid nõustuvad väitega, et 1995. aasta 1. septembril kehtima hakanud seadustik on Eesti ärikeskkonda oluliselt korrastanud. On selge, et 300-kroonise kapitaliga aktsiaselts oli oma vähese usaldusväärsuse tõttu võlausaldajatele suuremaks riskiallikaks kui 400.000 krooni suuruse aktsiakapitaliga äriühing. Muidugi oleks võinud oodata ja loota, et ärimaastik puhastab end ise, ei kaubelda enam inimestega, kes paigutavad ärisse meelsamini võõrast kui oma raha, kellel on suured võlad, kes on firma pankrotti lasknud jne. Ent riik peab arvestama sellega, et petta saanud kergeusklikud võlausaldajad süüditavad lõppastmes oma hädas alati riiki, oma rumalus enamasti unustatakse. Just süüdistusi riigi aadressil esitades leitakse sageli juba ununenud vajadus riigi järele.

Riigikeskse majanduse puhul on riik selgelt deklareerinud, et tema kontrollib ja seega ka vastutab. Nn vabamajanduse puhul võib riik alati aga distantseeruda – ise tegite, ise sööte. Seega peab riik tugevama kontrollivõimu enda kätte võtmisel endale aru andma, kas ta suudab tõepoolest seda kontrolli ka teostada, vastasel korralda kannatab riigi usaldatavus.

Ärikeskkonna käitumisreeglite karmistamisel on taas oma abistava käe ulatanud Euroopa Liit, kuna argument „Euroopa Liidus on nii“ on sageli veenvam kui omad vitsad. Samas võib see olla ka mugavam viis uut regulatsiooni läbi suruda – laskmata end tirida argumenteerimise raskele teele saab kõigile „miksidele“ vastamisel viidata Euroopale. Et maailmas on mitmeid teid ja arusaamu, näitab aga käesoleva numbri üks võib-olla kõige enam mõtlemisainet pakkuv artikkel, mis käitleb inimõiguste temaatikat islamis. Seda lugedes tuleb taas meelde vana tõde, et muutes õige pisut rõhuasetust ja vaatenurka, võib tulemus kardinaalselt teiseks osutuda.

• Info