Gravitatsiooni mõjul ei jää miski, mis on maapinnast kõrgemale
tõusnud, alla tulemata. Eelmisel aastal toimunud sündmused
näitasid, et ka Tallinna Väärtpaberibörs kui Eesti majanduselu
üks oluline indikaator allub taolisele seaduspärasusele. Samas oli
börsilangus võib-olla ka märk sellest, et tasapisi hakkab ümber
saama „kiiret ja kerget teenistust arvestava kauplemise“
(Võõrsõnade leksikon, Tallinn, 1983, lk 576) ehk spekulatsiooni
aeg.
Äritegevuse eesmärgiks on kasusaamine ja kiire kasu saamise soovi ei
saa äritegevuse viljelejatele süüks arvata. Riik peab olema selleks
institutsiooniks, mis välistaks ühiskonna huvide kahjustamise
taolise kiire rikastumise tuhina kestel. Samas peab riik arvestama
ülereguleerimise ohuga, mille tagajärjeks võib järjest enam avatud
maailmas olla äritegevuse kandumine paikadesse, kus riigipoolseid
kitsendusi on vähem. Sellisel juhul võib riik jääda ilma oma
toitjast ja katjast – ilma maksumaksjateta ei suuda riik toimida.
Raha paneb ka riigi puhul rattad käima.
Üle- või alareguleerimisest võib kaasaja Eesti Vabariigis rääkida
nii ja naa. Arvan, et isegi äriseadustiku suurimad oponendid
nõustuvad väitega, et 1995. aasta 1. septembril kehtima hakanud
seadustik on Eesti ärikeskkonda oluliselt korrastanud. On selge, et
300-kroonise kapitaliga aktsiaselts oli oma vähese usaldusväärsuse
tõttu võlausaldajatele suuremaks riskiallikaks kui 400.000 krooni
suuruse aktsiakapitaliga äriühing. Muidugi oleks võinud oodata ja
loota, et ärimaastik puhastab end ise, ei kaubelda enam inimestega,
kes paigutavad ärisse meelsamini võõrast kui oma raha, kellel on
suured võlad, kes on firma pankrotti lasknud jne. Ent riik peab
arvestama sellega, et petta saanud kergeusklikud võlausaldajad
süüditavad lõppastmes oma hädas alati riiki, oma rumalus enamasti
unustatakse. Just süüdistusi riigi aadressil esitades leitakse
sageli juba ununenud vajadus riigi järele.
Riigikeskse majanduse puhul on riik selgelt deklareerinud, et tema
kontrollib ja seega ka vastutab. Nn vabamajanduse puhul võib riik
alati aga distantseeruda – ise tegite, ise sööte. Seega peab riik
tugevama kontrollivõimu enda kätte võtmisel endale aru andma, kas
ta suudab tõepoolest seda kontrolli ka teostada, vastasel korralda
kannatab riigi usaldatavus.
Ärikeskkonna käitumisreeglite karmistamisel on taas oma abistava
käe ulatanud Euroopa Liit, kuna argument „Euroopa Liidus on nii“
on sageli veenvam kui omad vitsad. Samas võib see olla ka mugavam
viis uut regulatsiooni läbi suruda – laskmata end tirida
argumenteerimise raskele teele saab kõigile „miksidele“
vastamisel viidata Euroopale. Et maailmas on mitmeid teid ja arusaamu,
näitab aga käesoleva numbri üks võib-olla kõige enam
mõtlemisainet pakkuv artikkel, mis käitleb inimõiguste temaatikat
islamis. Seda lugedes tuleb taas meelde vana tõde, et muutes õige
pisut rõhuasetust ja vaatenurka, võib tulemus kardinaalselt teiseks
osutuda.