Ligikaudu kümme viimast aastat on Eestis olnud pingeline, aga ka
tulemuslik uute seaduste koostamise aeg. Praegu saame juba rääkida
sellest, et meil on oma riigi oma õigus. Õiguskorra eelduseks on
küll head seadused, kuid ainuüksi heade seaduste olemasolu ei saa
olla eesmärgiks omaette. Eesmärgiks on ühiskonna elu ladus
korraldus. Seaduse headus sõltubki sellest, kuivõrd hästi ja
õiglaselt on võimalik seaduse abil lahendada elulisi probleeme.
Probleemide lahendamiseks on aga vaja osata seadusi tõlgendada ja
rakendada. Siin olemegi praegu kõige suurema raskuse ees. Õigusloome
on jõudnud omamaisest teoreetilisest uurimistööst ja
õigusharidusest ette. Olukord muutub veel keerulisemaks, kui
järgmise aasta kevadel võetakse vastu võlaõigusseadus.
Võlaõigusseadus ning uuendatud kujul tsiviilseadustiku üldosa
seadus toovad kaasa küllaltki olulisi muudatusi senini juba niigi
kiiresti arenenud eraõiguses. Üha aktuaalsemaks muutub kvaliteetne
õigusharidus, uue õigusteooria õppimine. Enesetäiendamisest ei
pääse ükski praktik, kes tahab olla hea või vähemalt keskmisel
tasemel jurist. Sama oluline on, et üliõpilased diplomit saades
saaksid ka korraliku baashariduse. Minu arvates on sisutu vaielda
selle üle, mitu eraõigusteaduskonda Eestis võiks olla. Arv ei ole
oluline, tähtis on, et jätkuks piisavalt heal tasemel õppejõude.
Seni, kuni neid ei jätku lisaks Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale
rohkem kui ühe teaduskonna jagu, ei tohiks ka teaduskondi rohkem
olla. Enamik eraõigusteaduskondi ei suuda praegu anda vajalikul
tasemel kaasaegset juristi haridust. Olen kahel viimasel aastal olnud
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna avatud ülikooli
vastuvõtukomisjonis, kus vestleme kõigiga, kes soovivad Tartu
Ülikooli juurat õppima tulla. Päris palju on nende seas inimesi,
kes on mõned aastad õppinud mõnes eraõigusteaduskonnas või on ka
selle lõpetanud, aga mõistnud, et õiget haridust ei ole saanud. Nii
tullakse pärast nelja aastat tasulist õpet Tallinnas uuesti õppima
– Tartusse viieks aastaks, samuti tasu eest. Selline olukord ei ole
normaalne.
Lähem aeg peaks olema seega Eesti juristidele pingeline
enesetäiendamise aeg, seda nii õppijatele kui õpetajatele. Põlata
ei tohiks ühtegi õppimise vormi. Mul on väga hea meel, et hästi
õnnestus kohtunike ja õppejõudude koolitus nn Twinning-programmi
raames. Esialgne kartus – milleks meile vaja Saksa lektoreid
rääkima Saksa õigusest – oli alusetu. Kõik sellest programmist
osavõtjad, ütlen seda vähemalt eraõiguse grupi nimel, on rahul –
lektorid olid hästi ette valmistunud ja lähtusid eelkõige meie
seadustest ja eelnõudest.
Pidades tähtsaks kõiki õppevorme, olen veendunud selles, et õiguse
õpetamise ja õppimise jaoks on siiski kõige tähtsam oma
originaalõpikute olemasolu. Selles osas on praegu avalikus õiguses
olukord parem kui eraõiguses. See on ka mõistetav, kuna õigusloome
eraõiguse valdkonnas on olnud mahukam ja aeganõudvam. Nüüd on aga
aeg küps ka eraõiguse õpikute kirjutamiseks. Oleme kavandanud
õpikute sarja, mis kataks kõik olulisemad eraõiguse alad –
tsiviilõiguse üldosa, asjaõiguse, võlaõiguse, pärimisõiguse,
perekonnaõiguse, äriõiguse, pankrotiõiguse jm. Kavandatakse
õpikute kirjutamist ka kõigil avaliku õiguse aladel, samuti õiguse
ajaloost, teooriast, õigussotsioloogiast jm.
Selles „Juridica“ numbris on välja kuulutatud esimene õpikute
kirjutamise konkurss. Esimesed selle konkursi raames kirjutatud
õpikud peaksid ilmuma hiljemalt kahe aasta pärast – 2002. aasta
lõpuks. Varsti järgnevad uued konkursiteated.
Õpikute kirjastamisega asub tegelema Sihtasutus Juridicum. Õpikute
maht ja sisu on määratud suuresti küll Tartu Ülikooli
õigusteaduskonna õppekavaga, kuid on mõeldud üliõpilaste kõrval
õppematerjaliks ka praktikutele.
Häid jõule ja õnnelikku vana aasta lõppu!