Hoiate käes „Juridica“ numbrit, mille enamik artikleid käsitleb
pangandusega seonduvat. Esmapilgul võib tunduda, et kuna panganduse
näol on tegemist eelkõige majandusliku kategooriaga, on selle
kokkupuude juuraga vaid tinglik. Samas ei saa nii oluline valdkond kui
pangandus jääda juriidilise reguleerimise alt välja. Just selle
reguleerimise küsimused ongi käesoleva numbri keskmes.
Ühiskonnas, kus arvlemine toimub rahas ja järjest rohkem elatakse
võlgu, ei saa pangandus kunagi olla marginaalne nähtus. Panganduse
roll on väga erinev, ulatudes üldise majanduspoliitika kujundajast
laenu andja ja hoiuse vastuvõtjani. Selline ülesannete spekter
tingib olukorra, kus pangandusega seonduv mõjutab mitte ainult mõnd
üksikut grupi, vaid kogu ühiskonda. Ja kui tavaolukorras saab siin
rääkida pankade mõjust, siis panganduskriiside puhul võib sellest
mõjust saada kogu majanduse ja ühiskonna raputaja.
Pankadele annab see mõju väga olulise võimu. Ühe panga kätte
koondunud võim on seda suurem, mida vähem on teisi, konkureerivaid
pankasid. Taolised suurpangad suudavad dikteerida turul pakutavate
pangateenuste tingimusi, sh hinda, ja see ei pruugi toimuda teenuse
kasutajale mitte kõige sobivamas suunas. Et pangad määravad ära
n-ö raha hinna, siis on monopolistidest pankade rolli kogu
majandusele võimatu üle hinnata. Pankade kapitalinõudeid pidevalt
tõstes on Eesti valinud selle tee. Ei saa aga öelda, et see valik
oleks olnud pime. Oleme elanud üle ju ka teistlaadse perioodi, kus
pankasid tekkis nagu seeni pärast vihma, ja taoliste pankade areenilt
kadumisele tagasi vaadates olen kindel, et tagasi me seda aega ei
igatse.
Pangandus on valdkond, kus lisaks sellele, et seal liiguvad väga
suured rahad, on äärmiselt oluline asjaolu, et pank keerutab
suuremalt jaolt enda jaoks võõrast raha. Et vältida siin
võimalikke kuritarvitusi, on ellu kutsutud selline institutsioon nagu
riiklik pangandusjärelvalve. Ükskõik kuidas see institutsioon oma
eesmärki ka ei määratleks, hoiustajate silmis on selleks alati
panga maksejõulisuse kontroll. Seetõttu jääb pangandusjärelvalve
kui riigi käepikendus panganduses ühiskonna silmis alati süüdi,
kui mõni pank pankrotistub. Kes kontrollib, see ka vastutab. Et panga
pankroti muude tagajärgede kõrval kannatab oluliselt ka rahva
usaldus riigi vastu, peab riik võtma pangandusjärelevalve
reguleerimist ülimalt tõsiselt.
Nagu öeldud, tundub tulevik olevat tugevate pankade päralt. Tugeva
panga mõiste on siiski alati suhteline, mistõttu ka selliste pankade
puhul ei saa välistada nende pankrotistumise võimalusi. Kuid
pangandusturu kontsentratsiooni puhul on riiklikul järelevalvel veel
teinegi väga oluline ülesanne – kaitsta majandussuhte nõrgemat
poolt tugevate pankade eest. Esimesed sammud on siin juba tehtud,
vastavad regulatsioonid kehtestatud, teised eelnõude näol järge
ootamas. Unustada ei tohi aga seda, et regulatsioon ilma reaalse
kontrolli ja sekkumiseta ei saa piisavaid tulemusi anda. Teisest
küljest ei või aga taoline regulatsioon lüüa palli teise
väravasse ja turul kaost tekitada, nagu VÕS eelnõus
tüüptingimuste kohta sätestatud kohta on kartust avaldatud.
Laulusalm ütleb: „Raha paneb rattad käima, kas sa seda ei
tea...“. Et need rattad veereksid ühiskonnale sobivas suunas,
selleks on vaja töökorras mootorit, vastutustundlikku roolikeerajat
ning arukaid reegleid. Jääme lootma, et meie senine kogemus aitab
meid siin.