Kokkuvõte

Inimõigustes on nähtud üht võimalikku vahendit keskkonnaõiguse paremaks elluviimiseks. Artiklis uuritakse ettevaatusprintsiibil põhineva keskkonnapoliitika kokkusobivust inimõiguste kaitsega. Kui ettevaatusprintsiip nõuab ennetavat keskkonnkaitset ja mitte üksnes selgete keskkonnaohtude, vaid ka teadusliku ebakindlusega varjatud keskkonnariskide ohjamist, siis Euroopa kodaniku- ja poliitiliste õiguste kaitse süsteem nõuab juba toimunud rikkumise ohvriks olemist ja kahjustuse olemasolu või vähemalt selle vahetu ohu kindlat tõestamist. Järelikult saab kodaniku- ja poliitilisi õigusi erahuvidest lähtuvas keskkonnkaitses rakendada siiski üksnes piiratud ulatuses. Veidi enam võimalusi pakub vaid era- ja perekonnaelu puutumatus, millega seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus väljendanud valmisolekut toetuda kaudselt ka ettevaatusprintsiibile. Lahendusvõimalust pakub õigus tervise kaitsele, kus ettevaatusprintsiibi rakendamine on saanud peaaegu reegliks. Siin aga on probleemiks asjaolu, et keskkonnakaitset ei saa taandada vaid inimkesksetele keskkonnaväärtustele. Autor asub seisukohale, et ka tuleks Eestis lisaks keskkonnakvaliteedi inimõiguste (põhiõiguste) sfääri lülitamisele tunnustada spetsiifilisi, eraldiseisvaid keskkonnaalaseid õigusi, mis võtaks arvesse kaasaegse keskkonnakaitse aluspõhimõtteid ja eesmärke.

• Keskkonnaõigus
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• Euroopa Liit