Kokkuvõte

Riigipeadele on traditsiooniliselt kuulunud õigus anda süüdimõistetutele armu. Tegu on presidendi suvaotsusega, kuid aeg-ajalt on püütud armuandmist ka reguleerida. Ka Eestis on vastavaid katseid tehtud, kuid need on luhtunud. Nii tunnistas Riigikohus oma 14. aprillil 1998. a otsuses asjas 3-4-1-3-98 põhiseadusega vastuolus olevaks armuandmise korra seaduse, mis võeti Riigikogus vastu 22. jaanuaril 1998.

Artiklis vaadeldakse, kas armuandmist saab üldse reguleerida ja millised on selle poolt- ja vastuargumendid. Selleks analüüsib autor Ameerika õigusfilosoof Kathleen Dean Moore’i armuandmisteooriat, mis normeerib armuandmise, ja esitab selle riigiteoreetilise kriitika. Lisaks peab autor nii Moore’i armuandmisteooriat kui ka armuandmise korra seadust õigusfilosoofiliselt problemaatiliseks. Küsimusele, kas on üldse võimalik rääkida armuandmisest siis, kui armuandmispalvete rahuldamise kriteeriumid on ette määratud, vastab autor prantsuse filosoofi Jacques Derrida ideedele tuginedes eitavalt: armuandmisõigust ei saa reguleerida või muidu me ei räägi enam armuandmisest.

• Vabariigi President
,
• võimude lahusus
,
• täidesaatev riigivõim