Kokkuvõte

Termin „vaidemenetlus“ tuli Eesti taasiseseisvumisjärgsesse õiguskorda esmakordselt haldusmenetluse seaduse jõustumisega 1. jaanuaril 2002. Artiklis antakse lühike ülevaade vaidemenetluse olemusest ja mudelitest. Lisaks sellele analüüsitakse artiklis vaidemenetluse funktsioone ja hinnatakse seda, millist mõju võivad need funktsioonid avaldada üksikutele menetlustoimingutele ning kuidas mõjutavad nad vaidemenetluse käigus kerkivate küsimuste lahendamist. Analüüsi objektiks on esmajoones haldusmenetluse seaduses kui haldusõiguse üldosa seaduses sätestatud vaidemenetluse mudel.

Autor asub seisukohale, et enim realiseeruvad vaidemenetluse funktsioonid siis, kui vaidemenetluses võimaldatakse isikule piisavalt lai ning võimalikult efektiivne õiguskaitse ning teiselt poolt kontrollitakse vaide põhjendatust võimalikult põhjalikult nii lähte- kui ka vaideorgani poolt. Kui valdavalt on haldusmenetluse seaduse rakendamisel võimalik eelkäsitletud funktsioonidega kooskõlas olev tõlgendus, siis kolme küsimuse puhul – kas vaide nõuetekohasuse kontrolli peaks ikka teostama lähteorgan, kas vaideorgani volitused peaksid lähtuma meritoorsuse või kassatoorsuse printsiibist ning millise ajahetke seisuga tuleks vaide põhjendatust kontrollida – tasuks põhjalikult kaaluda võimalike lahenduste poolt- ja vastuargumente ning need seaduses selgelt sätestada.

• haldusmenetlus