Kokkuvõte

Käendus on traditsiooniliselt olnud üks tüüpilisemaid isiklikke tagatisi, mille seadmiseks ei ole vaja keerulist protseduuri, ent mis käendusjuhtumi saabumisel lubab sissenõude pöörata kogu kohustatud isiku varale. See, kas põhivõlgnikuga lähedastes suhetes olevate pereliikmete poolt ülemäära suurte käenduskohustuste võtmist saab pidada heade kommetega kooskõlas olevaks, on viimastel aastakümnetel olnud paljudes riikides üks põletavamaid käendusega seotud küsimusi. Saksamaal on paari ekstreemsema käendusjuhtumiga tegelenud isegi konstitutsioonikohus, toonitades üldkohtute kohustust kontrollida põhiõigusena määratletud privaatautonoomia põhimõtte arvestamist ka tsiviilkäibes.

Kuna Euroopas on ebaõiglaste käenduste temaatika väga aktuaalne, ei tasuks ka Eesti õiguskorras sellest probleemist mööda vaadata. Eestis on käendus praktikas jätkuvalt oluline tagatis ning suund aina suurenevale tarbimisele, mida pangad soodustavad mitmesuguste laenutoodete väljatöötamisega, annab märku, et võib-olla tasuks meil üht-teist õppida teiste riikide heade kommete vastaste käendustega seotud kogemusest.

Artikkel analüüsib Euroopa riikide, eriti Saksamaa kogemusele toetudes, kas, miks ning milliste eelduste esinemise korral peaks pereliikmete poolt sõlmitud käenduslepinguid käsitama heade kommete vastasena. Eesti kontekstis võetakse vaatluse alla võimalikud lahendused, kuidas võiks käendajaid kaitsta.

• kõrvalkohustused