Kokkuvõte

Toimepandud teo eest karistatakse kodanikku, tulevase teo eest kaitstakse end vaenlase vastu. Vaenlasekaristusõiguslikke regulatsioone leidub nii materiaalõiguses kui ka menetlusõiguses; see on erandi õigus ning teda tuleb nii ka tähistada, et välistada segiajamist kodanikukaristusõigusega. Vaenlasekaristusõiguse vajalikkus sõltub õigusriigi ümbrusest, seega ka tema vaenlastest. Kõige selgem vaenlasekaristuseõigusliku regulatsiooni juhtum on julgestusvangistus (Sischerungsverwahrung). Autor keskendub artiklis aga eelkõige kuritegelikele ja terroristlikele ühendustele. Vastava regulatsiooni ja ametliku tõlgenduse kohaselt kuulub sellise ühingu liige või juht karistamisele mitte oodatava kuriteo eest, vaid juba liikmelisus on kuritegu. Laiemas plaanis räägitakse selliste kuritegude puhul nagu terroristliku ühenduse loomine, karistatavuse eelalast, millega mõeldakse materiaalses mõttes mitte lõpuleviidud tegu, ka mitte nende katset, vaid midagi sellele eelnevat, eelalale jäävat, mis, nagu tegutsemine terroristlikus ühenduses, loetakse lõpuleviidud teoks. Mõistagi tõstatab see küsimuse, kas õigusriigis on ikka selline asi nii lihtsalt võimalik. Samas, mitte päris perfektsete õigusriiklike vahenditega tegutsemine häirib küll täiuslikku õigusriiki, kuid mitte vähem ei võta kasvõi üksnes ajutine loobumine vaenlaste vastu tegutsemisest midagi õigusriigist ära, jättes halvemal juhul selle abstraktsest mõistest vähe alles.

• karistusõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• riigivastased süüteod
,
• avaliku rahu vastased süüteod
,
• kriminaalmenetluse tagamine