Kokkuvõte

Käesolev artikkel kuulub konkurentsiõiguse valdkonda, käsitledes selliste konkurentsipiirangute hindamise erisusi, mis sisalduvad koondumisega seotud lepingutes. Euroopa Liidus alates 1. maist 2004 kehtiva uue ühinemismäärusega asendati Euroopa Liidus senine koondumisega seotud piirangute hindamise süsteem isehindamise põhimõttega, mis tähendab, et koondumise pooled peavad ise otsustama, kas konkreetne piirang on koondumisega otseselt seotud ning selleks vajalik. Ehkki ühinemismäärusega kehtestatud isehindamise põhimõtet ei ole Eesti konkurentsiseadusesse viidud, on Konkurentsiameti praktikas 2007. aasta augustist toimunud muudatus, millega Konkurentsiamet lõpetas koondumisotsustes täiendpiirangute käsitlemise ning läks üle isehindamise põhimõttele.

Tulenevalt asjaolust, et nii Euroopa Liidus kui ka Eestis on koondumisega seotud konkurentsi-piirangute õiguspärasuse hindamine koondumise poolte endi kohustus, on poolte jaoks oluline mõista, kuidas ja mille alusel selliste konkurentsipiirangute hindamine toimub. Koondumise poolte huvi nende küsimuste vastu on tingitud muu hulgas sellest, et täiendpiirangud on koondumiseks vajalikud ning koondumisest majanduslikult eraldamatud, mistõttu on nende kehtima jäämine poolte jaoks erilise tähtsusega. Kui koondumisega seotud konkurentsipiirangud on tõepoolest täiendpiirangud, siis välistab see konkurentsi kahjustavate kokkulepete keelu kohaldamise. Artiklis selgitatakse, kuidas ja mille alusel tuleks hinnata koondumisega seotud konkurentsipiirangute vajalikkust koondumise jõustamiseks.

• konkurents
,
• ühinemine, jagunemine, ümberkujundamine
,
• Euroopa Liit