Kokkuvõte

Seoses 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) muudatustega on laiemat tähelepanu pälvinud ka mitmed kaitseõiguse ja selle tagamise aspektid. Käesolevas artiklis analüüsitakse ühe väga olulise kaitseõiguse komponendi – kaitsja valimise ja valitud kaitsja abi kasutamise – kohta Eesti õiguskorras. Teema aktuaalsus tuleneb eelkõige asjaomastes ringkondades juba praegu teravaid ja siiani lahenduseta vaidlusi tekitanud küsimusest KrMS § 43 lõike 2 punkti 4 kohaldamise kohta. Selle kohaselt määratakse isikule kaitsja Eesti Advokatuuri poolt uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu taotlusel ja seda vaatamata asjaolule, et isikul on menetluses lepinguline kaitsja, kui kaitsja ei saa ilmuda kohtuistungile üldmenetluse asjas, milles ta on võtnud kaitsekohustuse, ja ta ei ole endale nimetanud asenduskaitsjat. Viidatud sätetega kaasneb terve rida tõsiseid probleeme, mida autor lühidalt artiklis ka kirjeldab. Lisaks KrMS konkreetsete sätete rakendamise küsimustele on artiklis käsitletud valitud kaitsja kasutamise õigust põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse normide kontekstis.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• menetlusosalised