Kokkuvõte

Käesoleval aastal on hüppeliselt kasvanud migratsioonisurve, nii et Euroopasse saabub üha enam sisserändajaid. Inimeste saabumise eesmärk on erinev – kes soovib leida paremat elu, kes põgeneb hädaohu ja tagakiusamise eest, et päästa oma elu. Sisserändajate seas on üheks haavatavamaks grupiks alaealised, kes reisivad ilma täiskasvanud saatjata. Tegemist on laste või noorukitega, kellel puuduvad teekonnal vanemad või hooldajad. Eesti ei ole sisserändajate jaoks tavaliselt sihtriik, mistõttu on rahvusvahelise kaitse taotluste arv enamike Euroopa riikidega võrreldes küllaltki väike. Siiski on ka Eestisse sattunud saatjata alaealisi, kellega tegelemise vajadus on toonud esile lüngad Eesti õiguskorras või praktilises valmisolekus erinevaid küsimusi lahendada. Kuigi seni on Eesti võtnud vastu suhteliselt vähe saatjata alaealisi, võib üldisi migratsioonitrende arvestades pidada tõenäoliseks nende arvu kasvu.

Saatjata alaealise eriseisundit on vaja arvestada erinevate aspektide osas: nende majutamisel ja teenuste osutamisel, õiguslikku staatust puudutavate menetluste läbiviimisel ning pikaajaliste lahenduste otsimisel. Seejuures võivad lapse puhul põimuda erinevad õiguslikud staatused. Seetõttu lasub haldusorganil kohustus välja selgitada ning nõustada last selle osas, missugused õiguslikud tagatised kohaldamisele kuuluvad.

Käesolevas artiklis antakse ülevaade üldistest põhimõtetest, mida on vaja pidada silmas saatjata alaealiste vastuvõtmisel. Artiklis käsitletakse rahvusvahelisest õigusest tulenevaid põhimõtteid ning Eesti õiguskorras tõusetunud küsimusi saatjata alaealiste vastuvõtmisel.

• politseiõigus