Kokkuvõte

Hankelepingud on Euroopa Liidu liikmesriikide õiguses olnud pikka aega püha lehma staatuses. Liikmesriigi kohustust lõpetada sellise hankelepingu kehtivus, mille sõlmimisel on Euroopa Liidu õigust oluliselt rikutud, tunnistas Euroopa Kohus esimest korda lahendis komisjon vs. Saksamaa aastal 2004. Teedrajav, pretsedendi väärtusega otsus käsitles ainult liikmesriigi kohustust liidu ees, mitte hankemenetluse subjektide omavahelisi suhteid. Lepingu tühisuse tuvastamine kui õiguskaitsevahend viidi Euroopa Liidu riigihankeõigusesse õiguskaitsemeetmete direktiivide muutmisega 2007. aastal. Õiguskaitsemeetmete direktiivide kohaselt on tühisuse alusteks hanketeate avaldamata jätmine ehk õigusvastase otselepingu sõlmimine ja kohustusliku ooteaja nõude rikkumine. Muude rikkumiste korral on liikmesriikidel vabadus kehtestada leebemate tagajärgedega õiguskaitsevahendid.

Praktikas võib aga esineda rikkumisi, mis on õigusvastase otselepingu sõlmimise või ooteaja kohaldamata jätmisega samaväärselt rasked. Kas direktiivis nimetamata, aga hankemenetluse lõpptulemust moonutavate rikkumiste korral on võimalik teatavatel tingimustel hankelepingu tühisuse tuvastamist nõuda neil, kellelt võeti rikkumisega võimalus lepingule konkureerida? Artiklis tuuakse välja argumendid tühisuse tuvastamise aluste laiendamise kasuks. Samas peatutakse tühisuse aluste laiendamise piirangutel, mis tulenevad õiguskindluse põhimõttest, ning lepingueelsete õiguskaitsevahendite prioriteedil. Eraldi analüüsitakse hankelepingu tühisuse aluseid ja nende laiendamise võimalusi Eesti õiguses.

• riigivara ja -hanked
,
• võlasuhte lõppemine ja lõpetamine