Kokkuvõte

Juba paar aastakümmet on riigihangetega kokku puutunud juristidele tekitanud peamurdmist Euroopa Liidu riigihankeõiguse n-ö hall ala. Jutt on riigihangetest, millele riigihankedirektiivid ei laiene, vaid mille suhtes tuleb Euroopa Liidu esmase õigusena vahetult kohaldada Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELTL). Euroopa Liidu riigihankeõiguse viimase reformi eesmärgiks seati mh tõmmata Euroopa Liidu riigihankeõiguse ebaselget ehk halli ala koomale, seda kontsessioonilepingute puhul. Kontsessioonidirektiiviga 2014/23/EL allutati direktiivi eeskirjadele teenuste kontsessioonilepingute sõlmimine, mille maksumus ületab ettenähtud piirmäära. Varem tuli teenuste kontsessioonide andmisel lähtuda üksnes ELTL alusvabadustest ja neist Euroopa Kohtu poolt tuletatud riigihangete üldpõhimõtetest, kui kontsessioonileping pakkus piiriülest huvi.

ELTL alusvabaduste ja neist tuletatud riigihangete üldpõhimõtete tõlgendamisel on tundnud liikmesriigid ja hankijad puudust õigusselgusest ja -kindlusest, mida kinnitab Euroopa Kohtu arvukas praktika. Ent kas kontsessioonidirektiiv lahendas kõnealuse probleemi? Paraku mitte: küsimus kohalduva õiguse kohta jääb endiselt üles riigihankedirektiivides sätestatud piirmääradest väiksema maksumusega riigihangete, sh kontsessioonide puhul, aga ka sotsiaal- ja eriteenuste riigihangete puhul, millele direktiivid kohalduvad vaid osaliselt. Siinses artiklis tuuakse esile pidepunktid, aga ka ohukohad, millega tuleb riigihankedirektiivide piirmääradest väiksema maksumusega riigihangete korraldamisel, aga ka reguleerimisel arvestada.

• riigivara ja -hanked