Kokkuvõte

Artikkel on järjeks varem ilmunud artiklile „Quo vadis, kriminaalmenetlus?“ (Juridica 2020/3). Eelmises artiklis arutles autor kriminaalmenetluse arengu üle preventiivses ühiskonnas. Preventiivse riigi ideoloogia ülehindab julgeolekuriske ja alahindab isikuvabadusi. Jälgimise üha suurem ulatus survestab põhiõiguste kaitset, eriti era- ja perekonnaelu ning kodu puutumatust, kommunikatsiooni saladust ning isikuandmete kaitset. Samuti on surve õiglase kohtumenetluse õigustele nagu poolte võrdsus, menetluse võistlevus ning süütuse presumptsioon. Mõistagi põhjendatakse iga uue jälgimismeetme lisamist väitega, et tasakaal turvalisuse ja isikuõiguste vahel on tagatud ning ametnikud tegutsevad üksnes seaduse alusel ja piires. Jälgimise toetajad, olgu nad siis valitsusametnikud, poliitikud või õiguskaitse- ja luureasutuste ametnikud, õigustavad privaatsuse madalal tasemel kaitset, selleks et legitimeerida jälgimistehnikaid, väitega, et kui midagi pole varjata, siis pole ka midagi karta. Nende argiväidete veenvus kaob, kui süüvida konstitutsioonilise õigusriigi põhimõtetesse. Mis ei tähenda, et jälitustegevus kuritegude avastamiseks ning inimeste jälgimine laiemalt nende valitsemise eesmärgil oleks kõigil juhtudel vastuolus õigusriigi põhimõttega. Küsimus on pigem selles, kuidas realiseerida põhiseaduse piiravat funktsiooni viisil, et põhiõiguste toime ning õigusriigi põhimõtted säiliksid maksimaalselt võimalikul moel. Nende võimaluste üle arutamine ongi selle artikli eesmärk.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• jälitustegevus