1. Sissejuhatus

Karistusõiguse keskne eesmärk on õigushüvede kaitse. Selle eesmärgi piiriks on individuaalse autonoomia põhimõte, mille kohaselt on õigushüve kandjal õigus ise otsustada, kuidas oma õigushüve kasutada.

Seetõttu on isikul õigus näiteks hävitada oma vara ning vabasurm ei ole karistatav. Riigikohus on rõhutanud, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ja hoolsusega seisma ka ise oma õigushüve kaitse eest.^*2 Enda õigushüvede eest peab seisma ka olukordades, kus oht õigushüvele on seotud teise inimese teoga. Riigikohtu praktikas on analüüsitud kaasust, kus kannatanu istus joobes juhi autosse ning juht tegi joobe tõttu avarii, mille tulemusena sai kannatanu raskeid tervisekahjustusi (nn joobes juhi kaasus). Kannatanu oli teadlik, et juht oli eelnevalt alkoholi tarbinud, ning küsimuseks oli, kas sellisel viisil oli kannatanu ennast teadlikult ohtu asetanud ning seetõttu on välistatud kannatanule tekitatud tervisekahjustuste kui tagajärje objektiivne omistamine juhile. Riigikohus leidis, et täidetud ei olnud kannatanu eneseohustamise teadlikkuse kriteerium ning tagajärge saab toimepanijale objektiivselt omistada. Ringkonnakohtu järeldus oli samas asjas aga vastupidine: alust tagajärje etteheitmiseks ei ole, sest kannatanu oli ohust teadlik. Viidatud lahendi kohaselt omab kannatanu käitumine lisaks süüdistatavale tagajärje omistamise küsimusele tähendust ka tsiviilhagi aspektist. Nimelt tuleb tsiviilhagi üle otsustamisel arvestada kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust tervisekahjustuse saamisel.^*3

Eelnevast tulenevalt on süüdistatava vastutuse seisukohalt keskse tähtsusega küsimus, mida tähendab kannatanu teadlikkus ohust.

Eelviidatud joobes juhi kaasuses viis toimepanija tegu vahetult kannatanu õigushüve kahjustamiseni ning kannatanu panus seisnes enda ohtlikku olukorda asetamises. Riigikohtu hinnangul oleks olnud põhjendatud seda olukorda käsitada eneseohustamisena juhul, kui kannatanu oleks teadlikult aktsepteerinud kahju tekkimise võimalikkust. Samas on Riigikohtu praktikas ka lahendeid, mille puhul on jaatatud eneseohustamist, kuid nendel juhtudel on toimepanija loonud ohtliku olukorra ning seejärel on põhjusliku ahela üle võtnud kannatanu – vahetult tagajärjeni on viinud kannatanu tegu. Nii näiteks on see olukorras, mille puhul toimepanija tekitab kannatanule vigastuse, kuid kannatanu loobub enda vabatahtliku ja teadliku otsuse alusel arstiabist ning sureb.^*4 Siit tekib aga karistusõiguslik küsimus: kas neid kannatanu erinevaid panuseid tuleks mõlemal juhul hinnata kannatanu teadliku eneseohustamise all, mida tuleb kontrollida objektiivse omistamise juures? Küsimuse muudab nüansirohkemaks asjaolu, et kohtupraktikas on eneseohustamise olukorra võimaliku näitena viidatud ka juhtumile, mida on kohtupraktikas varasemalt käsitletud kannatanu nõusolekuna kui õigusvastasust välistava asjaoluna. Nii on kannatanu nõusolekul toimunud kaklust peetud õigusvastasust välistavaks asjaoluks, kuid hiljem märgitud, et nimetatud olukorda tuleks hinnata objektiivse omistamise kaudu kannatanu eneseohustamise alusel. Lähtuvalt eeltoodust tekib küsimus, millisel juhul ning millistel tingimustel tuleb kannatanu panust arvestada objektiivse omistamise hindamisel.

Käesolevas artiklis kaardistame kohtupraktikast lähtuvalt teadliku eneseohustamise kui objektiivse omistamise kriteeriumid ning hindame, kas nende alusel on teadlikku eneseohustamist võimalik järjepidevalt ja süsteemselt sisustada, sh kas ja kuidas on seda võimalik eristada kannatanu nõusolekust kui õigusvastasust välistavast asjaolust. Lisaks hindame seda, kas teadlikku eneseohustamist kontrollitakse karistusõiguses ja tsiviilõiguses sarnaselt, s.t kas teadliku eneseohustamise jaatamine karistusõiguslikus kontrollskeemis välistab ka tsiviilhagi rahuldamise. Kuigi teadlikku eneseohustamist objektiivse omistamise kriteeriumina on varasemalt õiguskirjanduses analüüsitud^*5, on viimastel aastatel lisandunud olulisi kohtulahendeid, milles sisalduvaid seisukohti tuleb täiendavalt arvestada. Lisaks ei ole senini Eesti õiguskirjanduses teadliku eneseohustamise käsitlusse tsiviilõiguse perspektiive kaasatud.

Eelnevalt püstitatud eesmärkide saavutamiseks keskendume järgmistele küsimustele.

1. Milliste kriteeriumite alusel saab tuvastada karistusõiguslikku teadlikku eneseohustamist lähtuvalt kohtupraktikast? Kuidas defineerida teadlikkust ja kas see sarnaneb toimepanija subjektiivse koosseisu kriteeriumitega?
2. Kas ja kuidas eristatakse karistusõiguse teoorias olukordi, mille puhul kannatanu panus seisneb selles, et tema tegu viib vahetult õigushüve kahjustamiseni, olukordadest, milles kannatanu asetab ennast ohtlikku olukorda, ent õigushüve kahjustamiseni viib toimepanija tegu?
3. Kuidas toimub tsiviilõiguslik kannatanu teadliku eneseohustamise hindamine ning mil määral see erineb karistusõiguslikust käsitlusest?

2. Teadlik eneseohustamine kui objektiivse omistamise tunnus karistusõiguses

Põhjuslikkus on ekvivalentsusteooria tähenduses üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalne eeldus. Lisaks on vaja tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav.^*6 Objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes.^*7 Õigusteoorias ja kohtupraktikas omaks võetud seisukoha järgi kontrollitakse normatiivse omistamise tasandil seda, kas isik põhjustas tagajärje oma vastutusalas oleva ja tema valitsetava põhjusliku ahelaga, sest nii saab välistada asjasse mittepuutuvad põhjuslikud ahelad ning lahendada küsimuse, kas tagajärg saabus süüdistatava või muu isiku teo või muu põhjuse tõttu. Näiteks ei saa isikule tagajärge normatiivselt omistada juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires, kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala, kui ohu looja algatatud põhjusliku ahela kulgemisse sekkus teine isik või kui tegemist oli ebatüüpilise põhjusliku ahela, s.t juhusega.^*8

Muu hulgas ei saa süüdistatavale tagajärge objektiivselt omistada juhul, kui kannatanu ennast teadlikult kahjustab või ohustab. Sellisel juhul pole põhjust tagada õigushüve kandjale tema õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil.^*9 Tegemist on isikliku vastutuse põhimõtte väljendusega, mille kohaselt vastutab igaüks üksnes enda käitumise eest. Keegi ei saa vastutada teise isiku vastutustundliku ja teadliku käitumise eest.^*10 Selle printsiibi väärtus objektiivse omistatavuse hindamisel seisneb erinevate vastutusvaldkondade eristamises. Eesmärk on toimepanijale mitte omistada selliseid tagajärgi, mille eest vastutab kannatanu.^*11 Küsimuses, milliste kriteeriumite alusel hinnata, kas kannatanu tegutses isikliku vastutuse põhimõttest lähtuvalt, ollakse õiguskirjanduses lahkarvamusel.^*12 Siiski võib välja tuua nii süü reeglist lähtumise kui ka loakäsitluse aluseks võtmise. Süü reegli kohaselt käsitatakse ohvrit „kurjategijana“ iseenda vastu ning seetõttu kohaldatakse analoogia korras kriteeriume, mida toimepanija puhul kasutatakse süü välistamiseks.^*13 Seevastu käsitatakse n-ö loakäsitluse puhul enese ohustajat iseenda ohvrina.^*14 Viidatud seisukoha puhul on aluseks reeglid, mis käsitlevad luba kui õigusvastasust välistavat asjaolu. Riigikohtu seisukoha kohaselt on kannatanu nõusolek teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine.^*15 Ka eneseohustamise eelduseks on kannatanu teadlik ja vabatahtlik otsus.^*16 Järelikult on lähtuvalt Riigikohtu praktikast nõuded, mis esitatakse kannatanu eneseohustamisele, analoogilised nendega, mis esitatakse kannatanu nõusolekule.^*17 Siiski tuleb arvestada, et teadlik eneseohustamine on käsitatav objektiivset omistamist välistava asjaoluna, samas kui kannatanu nõusolekut on karistusõiguse teoorias ning varasemas Riigikohtu praktikas käsitletud õigusvastasust välistava asjaoluna.

Riigikohtu praktikast nähtub, et kannatanu teadlik eneseohustamine võib väljenduda väga erinevates situatsioonides. Asjas 1-20-3046 on Riigikohus märkinud, et kannatanu teadlik eneseohustamne võib esineda näiteks vastastikuse kakluse korral, liiklusrikkumiste puhul ning juhtudel, kui isik mõistab talle tekitatud vigastuse ohtlikkust ja loobub vabatahtlikult abist, võttes seekaudu riski n-ö üle.^*18 Teadlik eneseohustamine on võimalik ka teadliku provokatsiooni korral (nn kiusliku naabri lahend).^*19 Lähtuvalt Riigikohtu praktikast on eneseohustamise kriteeriumid samad kõigi süüteoliikide puhul.^*20

Seetõttu on põhjendatud käsitleda teadliku eneseohustamise küsimust erinevate kuriteokoosseisude kontekstis ühiselt, et tuvastada eneseohustamise sisulised kriteeriumid. Järgnevalt analüüsitakse Riigikohtu ja madalama astme kohtute praktikat ning õiguskirjanduses võetud seisukohti eesmärgiga selgitada, millistel alustel on võimalik tuvastada kannatanu teadlikku eneseohustamist. Nagu eelnevast käsitlusest ilmneb, eeldab teadlik eneseohustamine ühelt poolt objektiivset komponenti, mis väljendub kannatanu poolt toimepandud, õigushüvet ohtu seadvas teos, ning teiselt poolt subjektiivset elementi, mille sisuks on kannatanu teadlikkus tema käitumisega seotud riskidest.

3. Eneseohustamise sisustamine karistusõiguses

3.1. Eneseohustamise objektiivsed tunnused

Eneseohustamise hindamise esimeseks lähtepunktiks on, milline kahju on kannatanul tekkinud. Seoses konkreetse tekkinud kahjuga tuleb hinnata, milline on kannatanu seos tema õigushüve kahjustamisega. Nii nagu tuleneb juba mõistest „kannatanu eneseohustamine“, siis peab olemas olema kannatanupoolne panus, mis võib seisneda selles, et ta on seadnud end ohustavasse olukorda või nõustunud sellises olukorras osalema.

Nii on Riigikohus seoses kannatanu panusega märkinud, et igaüks vastutab üksnes enda käitumise eest.^*21 Lisaks tuleneb Riigikohtu praktikast, et kannatanu ennast kahjustav tegu võib olla ka tegevusetuse vormis.^*22 Nii näiteks võib kannatanupoolne panus seisneda kannatanu teos, et ta jätab väikebussi reisijana turvavöö kinnitamata.^*23 Sellisel juhul rikub ta liiklusseadusest tulenevat nõuet kinnitada turvvöö ning seab seeläbi enda tervise ja elu ohtu.

Samas ei pea eneseohustamiseks kvalifitseeruv kannatanu tegu alati kujutama endast õigusnormi rikkumist. Näiteks on kiusliku naabri lahendis märgitud, et teadlik eneseohustamine võib hõlmata ka sotsiaaleetiliselt hukkamõistetavat tegevust nagu süüline provokatsioon, ulatumata siiski ründe meelega esilekutsumiseni. Kõnealusel juhul ärritas üks naabritest teisi naabreid aastate vältel ebakohase käitumisega ning seadis sellega enda õigushüved ohtu.^*24 Samuti on ringkonnakohtu praktikas leitud, et kuigi purjus inimese juhitavasse autosse istumine – erinevalt turvavöö lahti jätmisest – ei ole õigusaktide kohaselt keelatud, siis ei ole selle mittekeelatus eneseohustamise seisukohalt oluline. Riigikohus on nn kinnitamata turvavöö lahendis märkinud primaarsena järgmist: „Üldpõhimõttena kehtib ka liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest.“ Niisiis ei ole mõõtuandev mitte see, kas seadusandja on mingi tegevuse keelanud, vaid see, kui ohtlik on kõnealune tegevus n-ö objektiivses mõttes.^*25 Veelgi enam, teatud juhtudel võib eneseohustamine ilmneda ka täiesti õiguspärases käitumises, kui selle tagajärjeks on õigushüve ohtu seadmine (nt olukorras, kui isik loobub arstiabist).^*26

Järgnevalt on välja toodud, et eneseohustamise jaatamiseks peab kannatanu tegu olema seotud tema õigushüve kahjustamisega. Joobes juhi lahendis istus kannatanu purjus isiku autosse ning jättis turvavöö kinnitamata. Kuigi kinnitamata turvavööga sõites paneb kannatanu ennast ohtu, siis ei pruugi see tähendust omada objektiivse omistamise kontekstis, kui konkreetne saabunud tagajärg ei seondu otseselt kannatanu teoga. Riigikohus tõi välja, et kannatanu oleks saanud rasked peavigastused väljaspool mõistlikku kahtlust ka siis, kui tema turvavöö oleks olnud kinnitatud, ning järelikult ei oma kannatanu ennast ohustav tegevus õiguslikku tähendust.^*27 Kinnitamata turvavöö lahendis on Riigikohus märkinud, et kannatanu liiklusõnnetuses saadud rasket tervisekahjustust või surma ei ole võimalik süüdistatavale objektiivselt omistada, kui saab tõsikindlalt väita, et vaatamata toimepanija põhjustatud liiklusõnnetusele oleksid kannatanule saabunud tagajärjed olnud sootuks olemata või oluliselt väiksema raskusastmega, kui ta oleks kasutanud turvavarustust.^*28 Kui kannatanu ei pane autos turvavööd kinni, aga saab viga droonirünnakust tingitud plahvatuse tagajärjel, siis ta küll tegi liikluses midagi ennast ohustavat, aga sellel puudus seos tema õigushüve kahjustamisega – ehk turvavöö kinni panemata jätmine ei suurendanud ega vähendanud konkreetse tagajärje saabumise ega selle raskuse suurenemise tõenäosust. Nii on oluline tõendada seost kannatanu teo ja tagajärje vahel, sest tähendust saab omada selline ohustamine, mis põhjustas tagajärje või raskendas seda.

Järelikult on oluline hinnata, kas kannatanu panusel – see on nendel juhtudel turvavarustuse kasutamata jätmine – oli tähendus tema õigushüvede kahjustamise (s.o konkreetse saabunud tagajärje) seisukohalt. Riigikohtu lahendite kohaselt peab saama tõsikindlalt või väljaspool mõistlikku kahtlust väita, et kui kannatanu ei oleks toime pannud tegu, siis oleks ära jäänud ka tema õigushüve kahjustav tagajärg. Järelikult hinnatakse kannatanu teo tähendust tema õigushüvede kahjustamisega seoses sarnaselt toimepanija teo ja tagajärje vahel põhjusliku seose tuvastamisele.

Samas tuleb arvestada, et isegi kui tuvastada, et kannatanu tegu omas tähendust tema õigushüve kahjustamisega seoses, siis see ei tähenda, et tagajärge ei saaks omistada toimepanijale. Näiteks juhul, kui kannatanule operatsiooni tegemine päästaks tema elu ainult viieprotsendilise tõenäosusega ning ta keeldub sellest, siis ei ole täidetud tingimused objektiivse omistamise välistamiseks. Sellisel juhul ei saa väita, et juhul, kui kannatanu oleks olnud nõus operatsiooniga, siis oleks tema surm jäänud suure tõenäosusega saabumata. Lisaks tuleb arvestada, et kui operatsioon võib küll päästa kannatanu elu, kuid selle tulemusena kaotab kannatanu jäseme või peab läbima kuudepikkuse raske raviprotseduuri, siis esineb küll kannatanu käitumisega seotud õigushüve kahjustamine, kuid operatsioon pole kannatanule mõistlik valik. Erialases kirjanduses on leitud, et kui kannatanu saaks enda teoga ära hoida konkreetse tagajärje, kuid see ei oleks tema positsioonist mõistlik, siis ei ole objektiivne omistamine välistatud.^*29 Eeltoodu avab muidugi uue probleemi: mis on üldse mõistlik?

Tartu Ringkonnakohus on lahendanud kriminaalasja, mille aluseks olevatel asjaoludel said töömehed viga, sest murdus platvorm, millel nad töötasid. Töömehed said kukkumise tagajärjel vigastusi. Kriminaalasjas tuvastati, et kannatanud ei kasutanud nõutud turvavarustust. Ringkonnakohus aga leidis, et sellel juhul karistusõiguslikult relevantsest eneseohustamisest rääkida ei saanud. Seda põhjusel, et kõnealune turvavarustus (nt kinnistusrihmad ja kiivrid) ei ole ette nähtud sellisteks puhkudeks, kus platvorm murdub keskelt pooleks. Pigem peab turvavarustus tagama võimalikult suure ohutuse näiteks olukorras, kus ehitaja kaotab tasakaalu.^*30 Lähtuvalt eeltoodust tuleks eneseohustamise korral hinnata ka seda, kas kannatanu poolt normi eiramine realiseeris just selle ohu, mille vastu vastav norm oli mõeldud kaitsma. Siinkirjutajad on aga veendumusel, et viidatud juhtumi puhul oli välistatud seos kannatanu teo ja temale tekkinud tagajärje vahel, sest ei olnud tuvastatud, kas turvavarustuse kasutamine oleks üldse saanud omada mõju konkreetsetel asjaoludel õnnetuse tekkimisele või selle kulgemisele. Järelikult ei olnud sellel konkreetsel juhul normi kaitse-eesmärgi analüüs vajalik. Juhul aga, kui seos kannatanu teo ning tema õigushüve kahjustamise vahel oleks olemas, võiks aktualiseeruda küsimus selle kohta, kas kannatanu realiseeris just selle ohu, mille vastu vastav norm oli mõeldud kaitsma. Seega on küsimus, kas eneseohustamise objektiivse koosseisu puhul peaks lisaks arvestama ka normi kaitse-eesmärki. Vastusel sellele küsimusele ei ole aga ilmselt suurt praktilist tähtsust. Isegi kui kannatanu rikutud normi kaitse-eesmärki ei arvestataks, siis – nagu on märkinud ka ringkonnakohus – ei esineks eneseohustamise subjektiivseid tunnuseid, mille kohaselt peab kannatanu olema teadlik konkreetsest ohustavast riskist.^*31

3.2. Teovalitsemise tähendus eneseohustamise määratlemisel

Eeltoodust tuleneb, et kannatanu eneseohustamine eeldab kannatanu panust, mis on seotud õigushüvede kahjustamisega. Kannatanu teole toimepanija vastutust välistava tähenduse andmisel tekib aga küsimus, milline roll peab olema kannatanul põhjusliku seose ahela kulgemisel. Teisisõnu: kas kannatanu peab valitsema sündmuste ahelat, mis viib tema õigushüve kahjustamiseni?

Osas Riigikohtu lahendites viidatakse eneseohustamise korral ka kannatanu teovalitsemisele. Nii näiteks on nn arstiabist keeldumise lahendis märgitud, et kui isik otsustab teadlikult ja vabatahtlikult enda surma saabumise üle (nt enda olukorra ohtlikkust mõistes keeldub võimalikust arstiabist), pole tõepoolest põhjust viia karistusõiguslikku vastutust nn esmapõhjustaja käitumiseni, olgu selleks siis viimase tahtlik või ettevaatamatu tegu. Sellistes situatsioonides tuleb sisuliselt tõdeda, et tagajärje saabumise suhtes kuulub otsustusvabadus ja teovalitsus kannatanule endale.^*32

Kuigi Riigikohtu lahendites on viidatud eneseohustamise korral teovalitsemisele, siis ei ole välja toodud, milline tähendus on teovalitsemisel eneseohustamise kindlakstegemisel. Samuti ei ole Riigikohus välja toonud, kuidas teovalitsemist eneseohustamise kontekstis mõista. Riigikohtu praktikas on teovalitsemist kasutatud eelkõige täideviija määratlemiseks ning eristamiseks osavõtjast. Sellisel juhul on väidetud, et täideviija on isik, kes hoiab koosseisutunnustele vastavat sündmust enda kontrolli all, olles süüteo keskseks figuuriks, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna.^*33 Kuigi Riigikohus ei ole toonud teovalitsemist eneseohustamise eeldusena, siis on osas eneseohustamise lahendites märgitud, et isikliku vastutuse põhimõtte kohaselt vabaneb kausaalahela vallandaja (esmapõhjustaja) vastutusest juhul, kui ta oma õigusvastase käitumisega küll loob vahetu ohu õigushüvele, kuid sündmuste käiku sekkub teine põhjustaja (sh kannatanu ise) sel moel, et vastutus tagajärje saabumise eest läheb viimasele. Nii näiteks on tegemist kannatanu poolt kausaalahela ülevõtmisega, kui noahaavaga haiglasse toimetatud kannatanu keeldub tema elu päästmiseks vajalikust vereülekandest.^*34 Kuigi nn abistatud enesetapu lahendis ei olnud eneseohustamisel asja lahendamise seisukohast tähtsust, siis kohus ikkagi analüüsis teadlikku eneseohustamist ning leidis, et ka nimetatu välistaks objektiivse omistamise. Riigikohus on märkinud, et eneseohustamise kindlakstegemisel on oluline, et kannatanu surm saabus vahetult^*35 tema teo tõttu ning tagajärje saabumise seisukohast ei olnud määrav toimepanija tegu.

Viidatud situatsioonide puhul loob kõigepealt toimepanija ohu ning sellele järgneb kannatanu tegu, mis toob vahetult kaasa õigushüve kahjustamise või takistab õigushüve kahjustamise (s.o loodud ohu realiseerumise) ärahoidmist. Eeltoodud juhtumite puhul on just kannatanu tegu see, mis viib vahetult õigushüve kahjustamiseni. Kuigi Riigikohus ei nimeta kannatanu teovalitsemist eneseohustamise eeldusena, siis ometi on rõhutatud eneseohustamise korral, et just kannatanu tegu peab olema see, mis on viinud õigushüve kahjustamiseni ning kannatanu on võtnud põhjusliku ahela üle.^*36 Seega sisuliselt on tegemist kannatanu teovalitsemisega tema õigushüvedele kahju saabumise osas. Nii on karistusõiguse teoorias leitud, et kannatanupoolne kausaalahela ülevõtmine tähendab teisisõnu ka temapoolset teovalitsemist.^*37

Kuigi osas Riigikohtu lahendites viidatakse, et just kannatanu tegu peab olema viinud kahjuliku tagajärjeni ning kannatanu on sisuliselt põhjusliku ahela üle võtnud, siis kõigis Riigikohtu lahendites ei ole analüüsitud kannatanupoolset põhjusliku ahela ülevõtmist. Näiteks kiusliku naabri lahendis ei ole seda analüüsitud ning ilmselt ei oleks see ka võimalik, sest vahetult tagajärjeni viis hoopis toimepanija tegu. Ka kinnitamata turvavöö lahendis ei ole hinnatud kannatanu poolt põhjusliku seose ahela ülevõtmist. Arstiabist keeldumise lahendist seevastu tuleneb, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on pidanud teadlikku eneseohustamist olukorraks, mille puhul tagajärje saabumise korral kuuluvad otsustusvabadus ja teovalitsemine kannatanule endale, nagu ka juhtumil, kus isik loobub liikluses turvavöö kinnitamisest.^*38 Samas ei selgu ka arstiabist keeldumise lahendist, milles seisnes kinnitamata turvavööga sõitmisel kannatanu teovalitsus. Joobes juhi kaasuses ei ole Riigikohus viidanud kannatanu teovalitsusele ega sellele, et kannatanu oleks põhjusliku ahela üle võtnud, vaid hoopis sellele, et tuleb hinnata, kas kannatanu aktsepteeris nende tegude toimepanemist toimepanija poolt, mis viisid vahetult kannatanu õigushüvede kahjustamiseni.^*39 Järelikult nähtub Riigikohtu lahenditest, et ühtedel juhtudel peetakse oluliseks, et kannatanu võtaks põhjusliku seose ahela üle. Teistel juhtudel kannatanupoolset põhjuslikku ahela ülevõtmist aga ei mainita ega analüüsita, kuid nendel juhtudel peab kannatanu aktsepteerima toimepanijapoolset tegu, mis on viinud tema õigushüvede kahjustamiseni.

Saksa karistusõiguse kohaselt on kannatanu teovalitsemine teadliku eneseohustamise eeldus. Kui täideviimise ja osavõtu puhul tuleb hinnata teovalitsemist kogu sündmuste ahelas, siis eneseohustamise puhul on oluline teovalitsemine üksnes selle teo osas, mis viis vahetult kannatanu surmani.^*40 Teisisõnu on määravaks see, kes valitses seda tegu, mis viis vahetult kahjuliku tagajärjeni. Seda kutsutakse nn ohuvalitsemiseks.^*41 Kirjanduses on rõhutatud, et kannatanu teopanus ei tohi piirduda pelgalt nõusolekuga osaleda teise isiku kontrollitavas riskisituatsioonis. Seda põhjusel, et mõistlik arusaam enesemääramisest ei tähenda ainult eksimusteta teadlikkust, vaid nõuab ka (olulist) „autorsust“ sündmuste kulgemises – s.t teovalitsemist viimase teo suhtes, mis viis kahjuliku tagajärjeni.^*42 Teadliku eneseohustamisega on tegemist juhul, kui vahetult enne kahjuliku tagajärje saabumist kontrollis põhjusliku ahela kulgu kannatanu ning toimepanijal oli üksnes toetav roll. Nii näiteks on tegemist teadliku eneseohustamisega, kui A hangib narkootikumi, paneb konkreetse doosi valmis ning paneb selle B poolt kasutamiseks süstlasse, kuid kannatanu B ise süstib narkootikumi, olles teadlik selle võimalikest fataalsetest mõjudest.^*43

Juhul kui sel hetkel, kui tehakse tagajärjeni viiv viimane otsustav tegu, valitseb sündmuste ahelat toimepanija ning kannatanu roll seisneb selles, et ta on nõustunud riskantse tegevusega, siis ei ole Saksa õiguse kohaselt tegemist teadliku eneseohustamise, vaid hoopis nõusoleva võõrohustamise või -kahjustamisega. Võõrohustamist eristab võõrkahjustamisest see, et võõrohustamise korral hõlmab kannatanu nõusolek ohtlikku situatsiooni, kuid võõrkahjustamise korral ka tagajärge, s.o õigushüve kahjustamist. Näiteks istub A kaassõitjana B autosse, kes osaleb ebaseaduslikus tänavavõidusõidus. B teeb ohtliku manöövri, mille tulemusel A saab surma. A roll seisnes sellisel juhul kaasreisijana võidusõidus osalemises, samas sõidukit juhtis ja ohtliku manöövri tegi B, kelle vahetu teo tulemusena sai A surma.^*44 Nii on teadliku eneseohustamise ning võõrohustamise eristamisel oluline kriteerium, kas just kannatanu valitses põhjusliku ahela kulgemist selle teo ajal, mis vahetult viis kahjuliku tagajärjeni, või oli selleks hoopis toimepanija. Järelikult on eristamisel väga oluline, millised on konkreetse juhtumi üksikasjad. Siinkohal võib näiteks tuua nn Memeli juhtumi^*45, kus laevakapten otsustas tormise ilmaga ületada Nemunase (sks Memel) jõge. Kaks reisijat soovisid temaga kaasa minna, kuigi kapten oli neid selgelt ja korduvalt hoiatanud sõidu ohtlikkuse eest. Paat läkski ümber. Paat läks aga ümber seetõttu, et üks reisijatest tõusis püsti, kui paati tabas esimene laine, ega järginud kapteni korraldust istuda. Sellest järeldati, et see reisija seadis end ise ohtu, samas kui teine reisija, kes jäi juhiste kohaselt paigale, sattus ohtu teiste – nii kapteni kui ka kaasreisija – tegevuse tõttu.^*46

Samas võib olla olukordi, kus nii toimepanija kui ka kannatanu valitsevad mõlemad sündmuste kulgu võrdselt. Klassikaliseks näiteks tuuakse soovitud seksuaalakti, mille puhul partner teab teise HIV-st ja nakatub sellesse.^*47 Juhul kui nii kannatanu kui ka toimepanija valitsevad võrdselt tegu, siis mõlemad kontrollivad sündmuste käiku ning tegemist on teadliku eneseohustamisega.

Siiski on olukordi, mille puhul on lähtuvalt teovalitsemisest keeruline eristada eneseohustamist ja nõusolevat võõrohustamist – seda just juhtumitel, mille puhul on mitu kannatanu ja toimepanija seotud käitumisakti. Näitena võib tuua olukorra, kus A palub B-l end tulistada ning mõlemad veenduvad enne lasku, et relv ei ole laetud. B täidab A palve, kuid A hukkub, sest relvas oli siiski padrun, mille olemasolust A teadis.^*48 Saksa kohtupraktika pidas sellisel juhul B-d vastutavaks, sest just tema sooritas otsustava teo, samas kui kirjanduses on leitud, et A kasutas B-d pettuse teel enesetapu toimepanemiseks.^*49 U. Murmann märgib, et piiripealsetes olukordades ei ole enese- ja võõrohustamise eristamisel otsustav üksnes teovalitsemine, vaid see, kas kõnealune käitumine kujutab endast õiguslikult taunimisväärse ohu loomist teisele isikule. Enesekahjustamise või -ohustamisega on tegu juhul, kui käitumine on lubatud, sõltumata ohvri nõusolekust. Kui aga käitumine on lubatud üksnes ohvri nõusoleku tõttu, on tegemist teise isiku võõrohustamise/-kahjustamisega.^*50 Nii ei ole lubatav teist isikut tulirelvaga sihtida olukorras, kus relv näib küll olevat tühi või laadimata, kuid relva käsitsemine on sihtija oskamatuse tõttu ebakindel.^*51 Selline käitumine ei ole õiguskorras lubatud, sõltumata ohvri nõusolekust, ning U. Murmanni pakutud kriteeriumi kohaselt on tegemist võõrohustamisega, mitte eneseohustamisega.

Kuivõrd enese- ja võõrohustamise eristamine on praktiliselt keeruline, on õiguskirjanduses jõutud järeldusele, et nende kategooriate selgepiiriline eristamine ei ole mõistlik.^*52 Vastupidisel juhul võiks tekkida oht juhtumeid liigatada meelevaldselt kas eneseohustamiseks või võõrohustamiseks, mis omakorda võib viia inimeste ebavõrdse kohtlemiseni. Seda eeldusel, et kohalduvad erinevad õiguslikud tagajärjed. Lisaks eristamisraskusele on argumenteeritud, et olukordade eristamine ei ole õigustatud ka seetõttu, et seaduslikult ja praktiliselt ei ole määrav, kes tegi viimase teo, vaid pigem on määrav see, et tegemist on indiviidi autonoomse otsuse väljendusega.^*53 Nii on leitud, et nõusolekul põhinevat võõrohustamist ja teadlikku eneseohustamist tuleks käsitada põhimõtteliselt võrdsena, sest nendevaheline erinevus ei ole olemuslik, vaid üksnes astmeline. Eristus sõltub eeskätt toimepanija ja kannatanu osaluse intensiivsusest konkreetse teo kontekstis. Mõlemal ohustamisvormil on ühine alus põhiseaduslikult kaitstud tegutsemisvabaduses, mistõttu nende oluliselt erinev karistusõiguslik kohtlemine ei näi olevat põhjendatud.^*54 Näiteks isik annab teisele inimesele selge juhise või vahendi oma õigushüve kahjustamiseks, jäädes ise otseselt passiivseks. Sellisel juhul on tegemist kannatanu enda otsusega, kuidas oma õigushüve käsutada – kas teha seda otseselt või vahendatult teise isiku kaudu. Samuti tuleb arvestada, et juba praeguse kohtupraktika kohaselt on igal juhul eneseohustamise eelduseks, et kannatanu on täielikult teadlik asjaoludest, mis võivad viia tema õigushüve kahjustamiseni, ning seda olenemata asjaolust, kas vahetult viis kahjustuseni toimepanija või kannatanu tegu.

Nii nagu on keeruline eristada enese- ja võõrohustamist, on vaidluste objektiks ka küsimus, millisel deliktistruktuuri tasandil tuleks neid nähtusi käsitleda. Koosseisu tasandil põhjendatakse nõusolekul põhineva võõrohustamise käsitamist eneseohustamisega samaväärse olukorrana väitega, et mõlemas olukorras lähtub ohver samadest eeldustest ning seab end teadlikult ohtu. Sellele esitatakse aga vastuväide, et võõrohustamise korral ei mõjuta ohver ohu realiseerumist samal määral kui eneseohustamise puhul, sest ta loovutab kontrolli riski üle teisele isikule. Lisaks põhjendatakse koosseisu tasandil lahendamist normi kaitse-eesmärgiga, väites, et juhul kui õigushüve kandja ise loobub selle kaitsmisest, ei ole ka õiguskorralt nõutav vastava õigushüve kaitse. Sellele vastandub aga seisukoht, mille kohaselt koosseisu kehtivus ei saa sõltuda kannatanu subjektiivsest tahtest, sest koosseisu ülesanne on määratleda objektiivselt keelatud käitumine ning see kehtib sõltumatult sellest, kas konkreetne kannatanu peab end kaitseväärseks või mitte.^*55 J. Breede ei sea seejuures kahtluse alla kannatanu omavastutuse ideed kui sellist, vaid kritiseerib selle dogmaatilist paigutamist koosseisu tasandile. Tema hinnangul on toimepanija hoolsuskohustuse rikkumine objektiivne ega saa sõltuda kannatanu subjektiivsest riskivalmidusest või hinnangust. Järelikult tuleb ka nõusolekul põhinevat võõrohustamist hinnata õigusvastasuse tasandil, sest koosseisu ülesanne on määratleda, milline käitumine on üldiselt keelatud, sõltumata kannatanu tahtest.^*56

Õigusvastasuse tasandil tuleks nõusolev võõrohustamine lahendada kui kannatanu nõusolekut puudutav küsimus. Juhul kui luba kui õigusvastasust välistav asjaolu seondub võõrkahjustamisega, on vajalik, et see hõlmaks ka tagajärge, samas kui võõrohustamise puhul piisab, et see hõlmaks ohtlikku situatsiooni. Seega tekib küsimus, kas võõrohustamise korral on tegemist üksnes illusoorse nõusolekuga.^*57

Kuigi eneseohustamise ja nõusolekul põhineva võõrohustamise eristamine on Saksa õiguses jätkuvalt suurte vaidluste objektiks, siis jätkuvalt kaldutakse pigem nende eristamise poole.

Riigikohtu praktikas on senini käsitletud üksnes teadlikku eneseohustamist ja -kahjustamist, millega on hõlmatud ka olukordi, mida Saksa õiguses hinnataks nõusolevaks võõrohustamiseks. Näiteks purjus juhiga autosse istumist või n-ö naabri kiusamist on käsitatud teadliku eneseohustamisena, kuigi vahetult on tagajärjeni viinud teo realiseerinud toimepanija. Kui mõnel juhul on Riigikohus seadnud teadliku eneseohustamise eelduseks ka põhjuslikkuse ahela ülevõtmise kannatanu poolt, siis teistel juhtudel piisab Riigikohtu praktika kohaselt sellest, kui kannatanu asetab ennast ohtlikku situatsiooni ning seejärel vahetult toimepanija teod viivad kahjuliku tagajärjeni. Lisaks võib olla tegemist teadliku eneseohustamisega ka siis, kui A ja B lähevad autoga sõitma ning pärast mõningat sõitmist hakkab A kihutama ja ohtlikke manöövreid tegema ning B kiidab sellele üksnes takka. Järelikult on oluline kindlaks teha, et kannatanu on andnud panuse, mille tulemusena on tema õigushüved sattunud ohtu. Seejuures võib see panus seisneda ka üksnes toimepanija teo aktsepteerimises.

Siinkirjutajate hinnangul ei ole eneseohustamise jaatamiseks igal juhul vajalik kannatanupoolne teovalitsemine. Teovalitsemise nõue seaks kannatanu panuse arvestamisele ebamõistlikult kõrge objektiivse künnise ning see muudaks võimatuks erinevate olukordade arvestamise, milles omab tähtsust kannatanu panus. Samas tuleb arvestada, et objektiivne külg on üksnes esimene tasand kannatanu eneseohustamise hindamisel ning sellega ei anta veel vastust, kas välistada eneseohustamise tõttu toimepanija vastutus: lisaks tuleb analüüsida kannatanu ennast ohustava teo subjektiivset külge.

3.3. Eneseohustamise subjektiivsed tunnused

3.3.1. Sissejuhatus

Riigikohtu praktika kohaselt on kannatanu eneseohustamise subjektiivseks eelduseks kannatanu otsuse teadlikkus ja vabatahtlikkus.^*58 Samu tunnuseid on kohtupraktikas nimetatud ka kannatanu nõusoleku kui õigusvastasust välistava asjaolu eeldusteks.^*59 Joobes juhi lahendis on veel nimetatud informeeritust^*60 ja nõusolekut^*61, mistõttu tekib küsimus, milline on nende mõistete tähendus ja seos eneseohustamise kontekstis. Järgnevalt on analüüsitud, kuidas kohtupraktikas on teadlikkuse, informeerituse ja nõustumise nõudeid sisustatud. Kuigi kohtupraktika ei seo kannatanu subjektiivseid tunnused intellektuaalse ja voluntatiivse elemendiga, nagu seda on tehtud toimepanija subjektiivse koosseisu analüüsi juures, siis jälgitavuse huvides on kannatanu subjektiivseid tunnuseid võrreldud tahtluse tunnustega, et avada, kuidas kohtupraktikas mõistetakse nii kannatanu teadlikkust kui ka seda, mida peab kannatanu aktsepteerima. Eraldi ei analüüsita kannatanu nõusoleku või käitumise vabatahtlikkuse nõuet.

3.3.2. Eneseohustamise subjektiivse külje intellektuaalne element Riigikohtu praktikas

Joobes juhi lahendi kohaselt peab kannatanu teadlikkus hõlmama teadmist nii ohtu loovatest asjaoludest kui ka võimalikust õigushüve kahjustavast tagajärjest.^*62 Järelikult on oluline, et kannatanu teaks lisaks sellele, et toimepanija on joobes, ka seda, et toimepanija kihutab ja kasutab ohtlikke sõiduvõtteid ning selle tagajärjel võib tema õigushüve sattuda vähemalt reaalsesse ohtu.

Arstiabist keeldumise lahendi kohaselt aga peab kannatanu tegutsema täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb.^*63 Selle lahendi kohaselt peab kannatanu aru saama, millist riski võib kaasa tuua tema enda käitumine tema õigushüvele. Kohus märkis, et konkreetsel juhul ei põhjustanud kannatanu surma vahetult noalöök, vaid selle tagajärjel tekkinud kõhukelmepõletik, mis jäi ravimata kannatanu õigel ajal raviasutusse pöördumata jätmise tõttu. Kannatanu ei teadvustanud asjaolu, et ta võib noalöögi tagajärjel sattuda eluohtlikusse seisundisse või surra. Kohtud tuvastasid, et kannatanu keeldus ettepanekutest kutsuda kiirabi, sest lootis vigastuse – väikese torke-lõikehaava, mis ei veritsenud tugevalt – paranemist.^*64

Seega kui arstiabist keeldumise lahendis on rõhutatud, et kannatanu peab olema teadlik nendest riskidest, mida tema käitumine kätkeb, siis joobes juhi kaasuse kohaselt peab kannatanu teadlikkus hõlmama ka toimepanijapoolseid tegusid, mis vahetult on viinud õigushüve kahjustamiseni. Järelikult olenevalt asjaoludest peab kannatanu teadlikkus hõlmama tema enda teo ohtlikkust, kuid kui tegemist on toimepanija teoga, mis viib vahetult tagajärjeni, siis ka neid asjaolusid, mis on vahetult tinginud kahjuliku tagajärje saabumise.

Olenemata asjaolust, kas kannatanu teadlikkus hõlmab tema enda käitumist või ka toimepanija tegu, siis igal juhul peab kannatanu teadlikkus hõlmama seda, et ohtliku teo tulemusena võivad tema õigushüved sattuda vähemalt reaalsesse ohtu. Järgnevalt on välja toodud, kuidas on kohtupraktikas määratletud, mida peab kannatanu tajuma, milline tähendus on ohtlikul teol ning millist mõju võib see avaldada kannatanu õigushüvedele, sh kas riskiteadlikkus peab hõlmama ka konkreetset tagajärge.

Kinnitamata turvavöö lahendis analüüsiti liiklusõnnetust, milles osales liinibuss. Liinibussis viibis reisija, kelle turvavöö ei olnud kinnitatud. Menetluses vaieldi selle üle, kas turvavöö kinnitamata jätmine omas tähendust ning kas reisija sai viga seetõttu, et turvavöö oli kinnitamata. Riigikohus asus seisukohale, et juhul kui turvavöö kinnitamata jätmine on seotud kannatanule tekkinud vigastustega, siis tuleb kontrollida kannatanu teadlikku eneseohustamist, ning märkis, et turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ja vajalikkus on üldtuntud asjaoluks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lõike 1 mõttes.^*65 Seda põhjusel, et elementaarselt on teada, et sõiduki kokkupõrke vms juhtumil paiskuvad turvavööga kinnitamata isikud enda kohtadelt, mis võib kujutada märkimisväärset ohtu nii sellele isikule endale kui ka teistele sõidukis viibijatele. Menetluses ei olnud vaidlust ka selle üle, et turvavöö nõue oli kannatanule teada.^*66 Kohus jõudis järeldusele, et nendel asjaoludel oli risk ilmselge. Kohus ei ole analüüsinud, kas kannatanu teadlikkus hõlmab neid asjaolusid, mis viisid vahetult tema õigushüve kahjustamiseni konkreetsel juhul. Toodud juhul viis vahetult õnnetuseni bussijuhi poolt liiklusseaduse sätete rikkumine, kuivõrd juht ei hoidnud nõutavat pikivahet ega sõitnud piisavalt tähelepanelikult.

Lähtuvalt eeltoodust võib väita, et kannatanu riskiteadlikkuseks piisab sellest, kui ta teab, et teeb ohtliku teo ning sellel võivad olla ohtlikud tagajärjed, kuid ta ei pea seda siduma konkreetse olukorraga.

Ringkonnakohus on võtnud kirjeldatud kinnitamata turvavöö lahendi aluseks, kui lahendas küsimust kannatanu eneseohustamise kohta olukorras, milles kannatanu istus autosse, teades, et juht on purjus. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et juhul, kui isik istub purjus juhiga autosse ning ta teab, et juht on purjus, on tegemist teadliku eneseohustamisega. Ringkonnakohus leidis, et on üldteada, et purjus inimene juhib autot märksa ebakindlamalt kui kaine juht, mis tingib tavapärasest oluliselt suurema õnnetuse tekitamise tõenäosuse. Ringkonnakohtu hinnangul oli seejuures märksa tõenäolisem, et kaasistuja saab viga tulenevalt sellest, et autot juhib purjus inimene, kui see, et ta saab viga seetõttu, et jätab kaine juhi juhitavas autos turvavöö kinnitamata. See võimaldab ringkonnakohtu hinnangul öelda, et kui teadlikust eneseohustamisest saab rääkida bussis turvavöö kinnitamata jätmise korral, tuleb kindlasti vastavat teadlikkust jaatada purjus juhi autosse istuva inimese puhul.^*67 Nii nähtub ringkonnakohtu argumentatsioonist, et teadlikuks eneseohustamiseks peab kannatanu teadma tema poolt ohtu loovast asjaolust – konkreetsel juhul sõitmisest koos joobes juhiga – ning sellest, et joobes juhtidel on suurem kalduvus avariisid teha kui kainel juhil. Analüüsitud ei ole ka siin, millisena tajus kannatanu juhi joobe tähendust konkreetsel juhul.

Viidatud otsus kaevati edasi Riigikohtusse. Riigikohus leidis – erinevalt ringkonnakohtust –, et üksnes purjus juhi sõidukisse istumisest ei saa teha järeldust, et isik on ennast teadlikult ohtu seadnud.^*68 Riigikohus möönis, et on üldteada, et joobes juhid põhjustavad liikluses õnnetusi sagedamini kui kained juhid. Siiski ei viita Riigikohtu hinnangul statistika, nagu oleks joobes juhiga sõiduki liiklusõnnetusse sattumise ja seeläbi vigastuste saamise tõenäosus nii suur, et kaassõitja saaks pidada neid autosse istumise ilmseteks tagajärgedeks. Järelikult on oluline kindlaks teha, kuidas kannatanu tajus konkreetset situatsiooni. Riigikohtu lahendi kohaselt peaks eneseohustamise välistamiseks kannatanu teadlikkus hõlmama ka seda, et lisaks joobele hakkab toimepanija kiirust ületama ning ohtlikke sõiduvõtteid kasutama, millest just viimased olid vahetus põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Lähtuvalt eeltoodust saab järeldada, et üksnes joobeseisundis oleva juhi sõidukisse istumisest ei piisa, väitamaks, et kannatanu on ennast teadlikult ohtu seadnud. Lisaks tuleb kindlaks teha, millise mõju omistas kannatanu toimepanija joobeseisundile ehk kuidas joobeseisund mõjutab konkreetse sõidukijuhi liikluskäitumist. Riigikohus on märkinud, et joobes juhid võivad lähtuvalt joobeseisundist väga erinevalt käituda ning iga juhtumit tuleb analüüsida selle eripärasid arvestades.^*69

Järgnevalt võib küsida, kas kinnitamata turvavöö ning joobes juhi lahendite vahel on vastuolu. Kinnitamata turvavöö lahendis jõutakse järeldusele, et kui kannatanu on teadlik turvavöö kinnitamata jätmise ohtlikkusest, siis konkreetset situatsiooni ja selle täpsemat tähendust – sh kannatanu teadlikkust süüdistatava võimalikest liiklusseaduse rikkumistest ning tagajärje võimalikkusest – ei tulegi hinnata, vaid eneseohustamise jaatamiseks piisab juba turvavöö kinnitamata jätmise üldteada ohtlikust mõjust. Teisalt tuleb joobes juhtimise lahendi seisukohtade kohaselt arvestada, milline tähendus oli joobes juhtimisel, arvestades konkreetset olukorda, sh seda, kas kannatanu oli teadlik, milliseid konkreetseid liiklusreegleid juht veel rikub ja mis oht sellest tuleneb. Riigikohus on joobes juhi lahendis viidanud ka kinnitamata turvavöö lahendile ning toonud välja, et jääb eneseohustamise küsimustes senise praktika juurde.^*70

Kohtu argumentatsioonis vastuolu siiski pole, sest ka joobes juhi lahendi kohaselt võib mõningatel juhtudel olla situatsioon juba nii ohtlik, et eraldi ei olegi vaja hinnata, kas kannatanu pidas tagajärje saabumist konkreetsel juhul võimalikuks. Siinkirjutajate hinnangul ei ole aga viidatud olukordi eristav lähenemine nende konkreetsete Riigikohtu praktika näidete varal selgesti jälgitav. Kuigi printsiibis saab – iseäranis tõenduslikust vaatest – tõepoolest pidada põhjendatuks, et kannatanu ohutaju (sh kõigi sellega seonduvate subjektiivsete elementide) täiendav tuvastamine ilmselgelt ohtlikes olukordades ei ole põhjendatud, siis tekib küsimus, kas tõesti on turvavöö kinnitamata jätmine olemuslikult sedavõrd ohtlikum kui koos purjus juhiga sõitmine, et väärib õiguslikult täiesti erinevat lähenemist. Kas liinibussis turvavööta sõitmise ilmne tagajärg on vigastuste saamine?

Need olukorrad on mõnevõrra erinevad: turvavööta sõitmine suurendab õnnetuse korral vigastuste tõenäosust ja raskusastet, samas kui joobes juhiga sõitmine suurendab nii õnnetuse toimumise tõenäosust kui muudab ka tõenäolisemaks raskema õnnetuse toimumise. Mõlemad asjaolud – riski realiseerumise tõenäosus ühelt poolt ja teiselt poolt potentsiaalne mõju riski realiseerumise korral – on riski hindamisel olulised.

Mõlemal juhul seisneb kannatanu panus selles, et ta võtab teadlikult riski – kas jättes turvavöö kinnitamata või istudes joobes juhiga autosse –, asetades seeläbi oma edasise saatuse juhuse hooleks.

Joobes juhtimine on keelatud, sest joove võib vähendada juhi juhtimisvõimet. Joobe mõju liikluskäitumisele võib olla väga erinev, sõltudes nii joobeastmest kui ka juhi individuaalsetest omadustest. Mõnel juhul ei pruugi joobeseisund juhi reaktsioonivõimet või otsustusvõimet märkimisväärselt mõjutada, mistõttu ei pruugi oht tegelikult realiseeruda. Nagu Riigikohus on märkinud, võib joove juhti ning isiku juhtimisvõimet erinevalt mõjutada.^*71

Turvavöö kinnitamata jätmise korral realiseerub risk eelkõige siis, kui tekib olukord, kus turvavöö kasutamine oleks saanud vigastust ära hoida – näiteks äkkpidurduse või kokkupõrke puhul. Turvavöö eesmärk ei ole vältida juhi rikkumisi (nt kiiruse ületamine või ohtlikud sõiduvõtted), vaid vähendada vigastuste raskust, kui õnnetus juba toimub. Järelikult võiks justkui väita, et turvavööta sõitmise puhul ei pea eneseohustamine hõlmama kannatanu teadlikkust nendest asjaoludest, mis olid lõppastmes õnnetuse aluseks, vaid piisab sellest, et kannatanu teab, et turvavöö ei ole kinnitatud, ning teab, millised võivad olla kinnitamata turvavööga sõitmise tagajärjed õnnetusjuhtumi korral.

Lähtuvalt usalduspõhimõttest ei pea kannatanu eeldama, et juht rikub liiklusreegleid, kuid tema teadlikkus eneseohustamisest peab siiski hõlmama arusaama, et liikluses võivad ettenägematud olukorrad – sh teiste liiklejate või juhi võimalikud eksimused – viia olukorrani, kus turvavöö kasutamine osutub otsustavaks. Turvavööta sõitmise korral on oluline hinnata, kuivõrd kannatanu mõistis oma kaitsetuse võimalikke tagajärgi ohu realiseerumisel. Riskitase on erinev, kui sõidetakse aeglaselt ja ettevaatlikult kõrvalises piirkonnas, võrreldes olukorraga, kus liiklus on tihe ning juht on hooletu või uljas.

Oluline on märkida, et eneseohustamise puhul hinnatakse kannatanu arusaama situatsioonist. Nii võis kannatanu joobes juhi kaasuses hinnata joobe mõju valesti – näiteks ei tajunud ta, et toimepanija ületas joobe tõttu kiirust ja kasutas ohtlikke sõiduvõtteid. Juhul kui juht poleks kiirust ületanud ega ohtlikke sõiduvõtteid kasutanud joobe tõttu, ei oleks joove omanud tähendust õigushüve kahjustamisel.

Järelikult ei pruugi olla põhjendatud käsitada kõiki turvavööta sõitmisi iseenesest ilmselgelt ohtlike olukordadena, kuigi mõnel juhul võib see nii olla. Sama kehtib ka joobes juhi puhul – teatud olukordades on tegemist ilmselgelt ohtliku situatsiooniga, kuid mitte alati. Seega ei saa üksnes asjaolust, et turvavöö on kinnitamata või juht on joobes, järeldada, et olukord on iseenesest ilmselgelt ohtlik. Selline järeldus eeldab alati konkreetsete asjaolude hindamist.

Tuleb tõdeda, et ei olegi võimalik kõiki elulisi olukordi lahterdada kas piisavalt ohtlikeks või mitte. Vastav hinnang sõltub lõppastmes igakordse kohtuniku siseveendumusest ning menetlusosaliste esitatud argumentidest ja tõenditest.

Järelikult on eneseohustamise teadlikkuse hindamisel võimalik kaks situatsiooni.

Esiteks võib olla tegemist olukorraga, mille ohtlikkus on juba objektiivselt ilmselge. Sellisel juhul ei ole kannatanu teadlikkuse tuvastamiseks vajalik eraldi analüüsida, kuidas ta konkreetsel juhul tajus kahjuliku tagajärje saabumise võimalikkust või millisel viisil see tagajärg võinuks realiseeruda, sest üldtuntud ohu korral võib kannatanu teadlikkust eeldada.

Teisel juhul – kui olukorra ohtlikkus ei ole ilmselge – tuleb aga eraldi hinnata konkreetseid asjaolusid, sealhulgas seda, millisena tajus kannatanu ohtlikku situatsiooni ja kuidas see võis mõjutada tema õigushüve, s.t kuidas konkreetsetes oludes oleks võinud oht realiseeruda.

Nii võib olla tegemist olukorraga, mille ohtlikkus on juba objektiivselt ilmselge. Sellisel juhul ei ole kannatanu teadlikkuse tuvastamiseks vajalik eraldi analüüsida, kuidas ta konkreetsel juhul tajus kahjuliku tagajärje saabumise võimalikkust või millisel viisil see tagajärg võinuks realiseeruda. Teisel juhul – kui ohtlikkus ei ole ilmselge – tuleb aga eraldi analüüsida konkreetseid asjaolusid ning hinnata, millisena tajus kannatanu ohtlikku situatsiooni ning kuidas see võis mõju avaldada tema õigushüvele ehk kuidas konkreetsel juhul oleks võinud oht realiseeruda.

Juhul kui ei ole tegemist ilmselgelt ohtliku situatsiooniga, siis tuleb tuvastada, et kannatanu on pidanud konkreetset saabunud tagajärge võimalikuks. Eneseohustamise kontekstis ei ole Riigikohus avanud, mida tähendab tagajärje võimalikuks pidamine. Küll on Riigikohus seda teinud nn kihutava juhi kaasuses, kus analüüsiti, kas karistusseadustiku^*72 (KarS) § 114 subjektiivne koosseis on täidetud. Nimetatud juhtumil oli süüdistatav raskes joobes, sõitis maanteel keelatud kohas vastassuunavööndis, ületas lubatud suurimat sõidukiirust (liikudes maksimaalselt 179 km/h) ja põhjustas avariiga kolme inimese surma. Riigikohtu hinnangul ei saanud üksnes asjaolust, et toimepanija rikkus liiklusseaduses sätestatud piiranguid ning keelde, mis on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, järeldada, et tagajärje saabumine oli toimepanijale etteaimatav. Isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see ilmtingimata, et ta oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega. Kuigi teo toimepanemise objektiivne ohtlikkus on oluline asjaolu ka tahtluse intellektuaalse külje tuvastamisel, ei saa ainuüksi liiklusnõude olulisest rikkumisest, sellega ohu loomisest ja sellise ohu mõistmisest järeldada, et toimepanija pidas võimalikuks mistahes tagajärge. Riigikohus jõudis järeldusele, et süüdistatav tagajärge võimalikuks ei pidanud.^*73 Kui aga nimetatud kaasust veidi muuta ning kujutada ette, et autos oleks olnud ka kaassõitja, kes oleks õnnetuse tagajärjel saanud raskeid tervisekahjustusi, siis tekiks küsimus, kas kannatanule tekitatud raskeid tervisekahjustusi saaks objektiivselt omistada toimepanijale. Juhul kui kannatanu oleks olnud teadlik nii kiiruse ületamisest kui ka juhi joobes olekust, siis oleks ta teadlik ohtu loovatest asjaoludest. Lisaks tuleb tuvastada, kas ta nägi tagajärge ette. Kui juhi puhul väidatakse, et ta ei näinud tagajärge ette, kas siis juhul, kui kannatanul polnud mingit teadmiseelist, saaks väita, et kannatanu nägi tagajärge ette? Kui lähtuda samadest kriteeriumitest, siis ei oleks see ilmselt võimalik. Samuti tuleb märkida, et ka joobes juhi kaasuses jõudis maakohus tulemusele, et juht käitus hooletult, s.t ta ei näinud tagajärge ette, kuid oleks hoolika suhtumise korral pidanud ette nägema.^*74

Järelikult ei piisa üksnes sellest, et isik võtab ette ohtliku tegevuse, millega võivad kaasneda ka rasked tagajärjed, vaid ta peab ette nägema konkreetse kahjuliku tagajärje tekkimise võimalikkust. Ka õiguskirjanduses on välja toodud, et isik võib oma teo ohtlikkust nii abstraktselt kui ka konkreetselt teadvustada. Abstraktse ohu korral toimepanija teab, et sellistel tegudel võib olla õigushüvesid ohustav ja kahjustav toime, kuid ei näe, kuidas võiks konkreetsel juhul õigushüve ohustamine aset leida.^*75 Lisaks leitakse, et oht on abstraktne üksnes niikaua, kui toimepanijal on võimalik tagajärge vältida.^*76

Samas tuleb arvestada, et ohtlikes situatsioonides tegutsejaid iseloomustab sageli irratsionaalsus – nad usuvad, et kahjulik tagajärg ei saabu. Tegemist oleks justkui afektile lähedase erutusseisundiga, mis võtab neilt võimaluse oma teo ohtlikkust mõista. Saksa kohtupraktika kohaselt oleks tegemist psüühilise erandseisundiga, mis võib tõrjuda tagaplaanile mõistlikud kaalutlused ja muuta isegi lihtsad põhjuslikud arutlused võimatuks.^*77 Õiguskirjanduses on esitatud seisukoht, et see psüühiline nähtus – mida valdav arvamus kirjeldab kui irratsionaalset lootust koosseisupärase tagajärje ärahoidmisele – välistab juba tahtluse intellektuaalse elemendi.^*78 Seega selleks, et oleks tegemist tagajärje võimalikuks pidamisega, peab toimepanija ohtu tõsiselt võtma ning ta ei tohi seda kõrvale heita ja arvestamata jätta.^*79 Siiski on sellist lähenemist kritiseeritud, sest siis jääb küsimuseks, mis üldse kuulub tahtluse voluntatiivse elemendi alla. Eesti kohtupraktikas ei ole hinnatud, kas erilisest uljusest või muust sarnasest põhjusest tulenevalt saaks välistada toimepanija tahtluse. Igal juhul ei saa üksnes ohtlikus või toimepanija vaatest „põnevas“ situatsioonis osalemisest sellist järeldust teha.

Eeltoodu osutab, et tahtluse intellektuaalse elemendi sisustamine on dogmaatiliselt keerukas. Samuti tuleb arvestada, et tahtluse piiritlemist mõjutavad ka pragmaatilised kaalutlused: kui see piir seada liiga madalale, tähendaks see, et peaaegu iga suurel kiirusel liikleja tegevus kvalifitseeruks juba mõrvakatseks. Ka Riigikohtu praktika näitab, et tagajärje võimalikuks pidamise piir on seatud subjektiivse koosseisu tuvastamisel kõrgele.

Kihutava juhi lahendis on „võimalikuks pidamist“ analüüsitud toimepanija subjektiivse koosseisu aspektist, kuid eneseohustamise puhul hinnatakse kannatanu arusaama sellest, kas tema enda ohtlikku situatsiooni asetamisega võib kaasneda reaalne oht tema õigushüvedele. Tegemist on küll erinevate situatsioonidega, kuid mõlemal juhul on oluline mõista, mida tähendab, et isik pidas tagajärge võimalikuks. Lähtuvalt eeltoodust on põhjendatud rakendada toimepanija puhul kujunenud põhimõtteid võimalikuks pidamise tõlgendamisel ka kannatanu riskiteadlikkuse hindamisel. Samas tuleb eneseohustamise kontekstis arvestada ka täiendavaid nüansse, sest hinnatakse siiski erinevaid olukordi.

Nii on ka kohtupraktikas jõutud sisuliselt järeldusele, et kui kannatanu tajub tagajärje saabumise tõenäosust väga väiksena, siis pole tegemist konkreetselt tagajärje ettenägemisega. Esimesel juhul oli tegemist olukorraga, kus A juhtis purjuspäi ja kiirust ületades sõidukit, kaotas parempööret tehes sõiduki üle kontrolli ning kaldus tagajärjena vastassuunavööndisse. Tema auto tabas selja tagant B-d, kes liikus sõidutee vasakus servas, rikkudes liikluseeskirju. Kokkupõrke tagajärjel sai B surma. Tartu Ringkonnakohus leidis, et oma elu ohtu seadmise teadlikkusega ei saa kindlasti samastada ohvri passiivset arusaama sellest, et tema mingi teo tagajärjel võib halbade asjaolude kokkusattumise korral saabuda tema surm. Sellist teadlikkust ei saa tuletada ka sellest, et ohver rikub mingit (lõppastmes tema kaitseks sätestatud) (liiklus)eeskirja.^*80 Samale tulemusele on jõutud nn suitsuanduri kaasuses, mille puhul on leitud, et suitsuandurita ruumis magama jääv inimene ei ole sama hästi kui mitte kunagi teadlik (kasvõi kaudse tahtluse tasandil) sellest, et ta võib tulekahjus hukkuda: tulekahju tekkimise võimalus on äärmiselt teoreetiline ja inimene ei mõtle tulekahjule, saati siis suitsuanduri rollile võimaliku tulekahju korral, mitte kõige vähemalgi määral.^*81 Kummaski toodud näites ei kujutanud kannatanud ette, et just sellisel viisil võiksid nende õigushüved olla ohustatud. Kuigi ilmselt nad olid teadlikud, et suitsuanduri eesmärk on informeerida inimest tulekahjust ning liikluseeskirja eesmärk on tagada ka jalakäija ohutus, siis konkreetsel juhul nad ei omanud ettekujutust, kuidas võiks nende sätete eiramisega kaasnev ohtlikkus neid konkreetselt mõjutada. Järelikult kummalgi juhul ei teadvustanud kannatanud endale tagajärje saabumise reaalset võimalikkust.

Samalaadsele järeldusele on jõutud ka Tallinna Ringkonnakohtu praktikas. Ringkonnakohus leidis, et kuigi kannatanu ületas ülekäiguraja keelava punase fooritulega, ei kujutanud tema käitumine endast teadlikku eneseohustamist sellisel määral, mis välistaks teo toimepanija vastutuse. Kohus tuvastas, et kannatanu peatus enne sõiduteele astumist, veendus sõidutee ületamise võimalikkuses ning ei olnud teadlik asjaolust, et süüdistatav liikus joobeseisundis ja äärmiselt suure kiirusega, mistõttu ei olnud tal võimalik ette näha, et tema käitumise tagajärjeks võib olla surm. Kolleegium rõhutas, et kannatanu passiivset arusaama sellest, et liiklusreegli rikkumine võib teoreetiliselt kaasa tuua ohtlikke tagajärgi, ei saa samastada teadliku ja informeeritud eneseohustamisega. Nii nagu Tartu Ringkonnakohtu lahendis ja suitsuanduri kaasuses, ei omanud ka selles asjas kannatanu ettekujutust, kuidas tema õigushüve võiks konkreetsel viisil kahjustuda. Järelikult ei teadvustanud kannatanu endale tagajärje saabumise reaalset võimalikkust ning eneseohustamise teadlikkuse eeldus jäi täitmata.^*82

Samuti tuleneb joobes juhi lahendist, et ulatuses, milles isik tagajärge ette ei näe, ei saa rääkida teadlikust eneseohustamisest.^*83 Järelikult, kui kannatanu peab võimalikuks väiksemas ulatuses tervisekahjustusi, kuid tegelikkuses on tema tervist kahjustatud olulisemalt, ei ole need tagajärjed hõlmatud tema teadlikkusega ning seetõttu ei saa toimepanija vastutust eneseohustamise alusel välistada. Samuti tuleb arvestada, et juhul, kui kannatanu on aktsepteerinud toimepanija konkreetseid käitumisakte, kuid toimepanija lisab sellele midagi täiendavat, mis ületab varasema kokkuleppe piire, ei saa sellist käitumist enam lugeda kannatanu teadlikkusega hõlmatuks ning seega ei välista see eneseohustamise alusel vastutust.

Sellest järeldub, et asjaolust, et kannatanu on end asetanud ohtlikku olukorda või olnud nõus selles olukorras osalema, ei saa automaatselt järeldada, et tema teadlikkus hõlmab kõiki selle situatsiooniga kaasnevaid tagajärgi. Osa autoritest leiab, et kui osalemise eesmärk on võidu saavutamine, tuleb eeldada, et kannatanu on nõus ka kõikide sellega kaasnevate riskidega, sh mistahes kiiruse ületamise ja manöövritega. Teised autorid on aga seisukohal, et selline üldistus ei ole põhjendatud, sest teadlikkus ei pruugi hõlmata iga potentsiaalset, aga ohtlikku manöövrit.^*84 Siinkirjutajad on veendumusel, et igal juhul ei saaks ka autovõidusõidul osaleva kaasreisija puhul väita, et tema teadlikkus hõlmab kõiki ohtlikke manöövreid, kuid sellisel juhul peaks kannatanu suutma konkreetselt välja tuua, miks tema hinnangul juht neid konkreetsel juhul ei soorita.

Kinnitamata turvavöö lahendis on ka välja toodud, et süüdistataval ei olnud kannatanu suhtes mingit teadmiseelist, mille esinemisel saaks eelmises punktis käsitletud eneseohustamise kriteeriumi toimet piirata.^*85 Teadmiseelis ei tähenda siiski seda, et igal juhul, kui kannatanu teab asjaoludest vähem, oleks eneseohustamine välistatud. Nii on märgitud, et otsustav ei ole mitte see, kas kaasosaline mõistab riski paremini kui end ise ohtu seadev isik, vaid see, kas viimane tajub riski piisavalt, et saaks oma õigushüvesid iseseisvalt ja seega omal vastutusel ohtu seada.^*86

Joobes juhi kaasuse kohaselt on lisaks vaja veel informeeritust.^*87 Samas ei tulene Riigikohtu otsusest, mida see täpsemalt tähendab. Nii teadlikkus kui ka informeeritus on seotud kannatanu intellektuaalse poolega. Informeeritust võib pidada nõudeks, et isikul on piisav informatsioon sündmuste käiku puudutava asjaolu kohta, et langetada teadlik otsus. Nii näiteks peaks joobes juhi juhtumi kontekstis kannatanu pidama võimalikuks ka kiiruse ületamist ning ohtlikke manöövreid ehk ühtaegu olema piisavalt informeeritud, et üldse langetada otsus enda ohtlikku olukorda asetamise kohta. Kohtupraktikas on käsitletud olukorda, milles kannatanu keeldus pärast tema vigastamist arstiabist, sest ei olnud teadlik enda haava ohtlikkusest. Kannatanu keeldus ettepanekutest kutsuda kiirabi, sest lootis vigastuse – väikese torke-lõikehaava, mis ei veritsenud tugevalt – paranemist. Kannatanu tahtliku eneseohustamise hindamisel arvestasid kohtud kannatanu enesetunnet pärast tegu, talle tekitatud haava seisundit ja muutumist ning tema varasemat kogemust samalaadse vigastusega. Kannatanu plaanis arsti poole pöörduda, kuid see jäi realiseerimata, kuivõrd enne saabus surm. Riigikohus eitas sellises olukorras eneseohustamist – eelkirjeldatud põhjendustest võib järeldada, et tulenevalt ebapiisavast informeeritusest.^*88 Seega võib jõuda järeldusele, et kannatanu informeeritus tähendabki tema teadlikkust ning nende kriteeriumite eristamine sisulist tähendust ei oma.

Kuigi Riigikohus rõhutab, et kannatanu peab tegutsema täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb, siis juhul, kui õigushüve kahjustamiseni on viinud toimepanija teod, peab kannatanu teadlikkus ka neid hõlmama. Igal juhul on aga vajalik, et kannatanu peab võimalikuks, et ohtu asetava teo tulemusena võib tema õigushüve sattuda vähemalt reaalsesse ohtu, v.a olukorra puhul, millel on ilmsed tagajärjed. Kindlasti on see iga konkreetse juhtumi küsimus, kuid sageli on kohtupraktikas olnud kohtute argumentatsioon selles küsimuses napp.

3.3.3. Intellektuaalse elemendi sisustamise näitlikustamine

Järgnevalt analüüsime konkreetsete näidete kaudu, kuidas võib avalduda kannatanu teadlikkus eneseohustamise korral. Liikluses ette tulevad olukorrad sobivad selgitamiseks hästi, sest nende puhul avaldub hästi seos hoolsusnormi rikkumise ning kannatanu ohuteadlikkuse vahel.

Joobes juhtimise oht avaldub eelkõige juhi kahanenud reaktsioonikiiruses, uinumise suurenenud riskis ja üldises riskialtiduse kasvus. Need on tüüpilised alkoholi mõjud sõidukijuhtimisele, kuid nende ulatus varieerub sõltuvalt juhi individuaalsetest omadustest, joobe määrast ning konkreetse olukorra tingimustest. Küsimus ei seisne üksnes joobeseisundi olemasolus, vaid selles, kuidas joove mõjutab konkreetse juhi juhtimisvõimet ning kuidas kannatanu seda tajub, kui ta istub joobes juhiga autosse ning sõidab temaga. Ka Riigikohus on rõhutanud, et joove võib erinevaid isikuid väga erinevalt mõjutada.^*89

Arvestades juhi joobe määra, tema vahetut käitumist enne juhtima asumist ning üldisi käitumismustreid, võib kannatanu hinnata olukorda nii, et joobe mõju juhtimisoskustele on vaid minimaalne, mistõttu võib ta pidada juhti ohutuks ka joobeseisundis. Riigikohus on leidnud, et kannatanu ohuteadlikkus ei olnud konkreetsel juhul piisav, sest ei olnud tõendeid selle kohta, et süüdistatavale oleksid omased riskantsed juhtimisvõtted, mida joove oleks veelgi võimendanud ja mis oleks olnud kannatanule autosse istumisel teada.^*90 Sellise järelduse tegemist ei ole aga lahendis põhjendatud. Üldiselt võib tõdeda, et alkohol suurendab impulsiivsust ning nõrgestab pidurdusmehhanisme kõigil isikutel.^*91 Igal isikul on teatav impulsiivse käitumise baas. Joove võimendab just seda impulsiivsust, mis isikul juba kainena olemas on.^*92 Näiteks võib madala impulsiivsusega isik muutuda joobes oluliselt impulsiivsemaks, ehkki ta ei pruugi siiski jõuda väga impulsiivse kaine isiku tasemele. Sama mõttekäiku saab laiendada ka riskialtile käitumisele.^*93 Kuigi isiku käitumismustrid kainena on olulised isiku riskivalmiduse hindamisel, ei saa sellest üksinda järeldada, et riskantsed käitumismustrid joobeseisundis ei avalduks. Lähtuvalt eeltoodust võib väita, et inimene võib olla joobes olekus riskialtim kui kainena, kuid samas ei tähenda, et igal juhul peaks joobes juhtimisega kaasnema ka kiiruse ületamine või muu riski suurendav juhtimisvõte. Pigem on kannatanu teadlikkuse hindamisel küsimus selles, kuidas kannatanu tajub joobe mõju juhtimisele ning millel selline tajumine põhineb. Nii näiteks kannatanu, olles korduvalt olnud purjus juhiga koos, on näinud, et alkohol seda inimest kuidagi riskialtimaks ei muuda. Seega võib ta eeldada, et see ei mõjuta ka autojuhtimist. Samas, kui kannatanu ei tea juhi sõidustiili (nt sõidab konkreetse juhiga esmakordselt) ning juht on kannatanule teadaolevalt purjus, on eelnevat silmas pidades kannatanu jaoks tegemist märkimisväärse riski võtmisega. Seega sõltub hinnang kannatanu võetavale riskile ikkagi konkreetsest olukorrast, kuid on oluline, miks kannatanu hindas riski aktsepteeritavaks – kas lihtsalt ilma igasuguse aluseta – pimesi lootes, et joobes juht ei riku liiklusreegleid ega sea kannatanut ohtu – või hoopis seetõttu, et selleks oli mingi selge põhjus (mis võib ka osutada tegelikkuses konkreetsel juhul valeks).

Isegi juhul, kui kannatanu istub joobes juhiga autosse ning peab võimalikuks ohtlike manöövrite tegemist või kiiruse ületamist, ei saa sellest automaatselt järeldada tema teadlikkust riskist. Oluline on, et kannatanu omistaks neile asjaoludele tähenduse selliselt, et ta mõistab: nende tulemusena võivad tema õigushüved sattuda vähemalt reaalsesse ohtu. Näiteks võib kannatanu hinnata, et konkreetse joobeastme juures suudab juht teatud ulatuses kiirust ületades siiski sõidukit kontrolli all hoida. Seejuures on oluline, miks kannatanu nii arvab.

Kannatanu võib aga arvata, et joobes juhi ohtlikud manöövrid ja kiiruse ületamine ei oma tähendust, sest ta lohutab end mõttega, et „ega seekord midagi ei juhtu“, „ainult argadega juhtuvad õnnetused“ või „tegemist on osava juhi ja hea autoga“. Selline põhjendus on sisuliselt tühi ega anna alust arvata, et kahjulik tagajärg ei saabu. Tegemist ei ole adekvaatse hinnanguga riskile, vaid põhjendamata lootusega õnnelikule lõpule. Riskiteadlikkus tähendab arusaama, et ei ohustatud isik ise ega teda ohtu seadnud isik suuda sündmuste kulgu täielikult kontrollida või saavad seda teha vaid piiratud määral, mistõttu allutakse paratamatult sündmuste „etteaimamatule“ arengule.^*94 Sellises olukorras ei olnud kannatanul alust eeldada, et joobes juhtimise tüüpilised ilmingud – nagu reaktsioonikiiruse vähenemine või riskialtim tegutsemine ning nendega kaasnev suurenenud liiklusõnnetusse sattumise oht – ei avaldu.

Konkreetse kannatanu riskiteadlikkust ei saa eitada üksnes põhjusega, et ta on varasematel kordadel sõitnud joobes juhiga ilma liiklusõnnetusse sattumata. Selline kogemus võib põhineda juhuslikul õnnel, mitte aga tegeliku riski puudumisel. Järelikult tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kuidas kannatanu tajus juhi joobeastet ning selle mõju juhtimisvõimele. Mida suurem on joove, seda ilmsemad ja tugevamad on need mõjud, mistõttu on ka kannatanu riskiteadlikkuse kriteeriumi täidetuks lugemine tõenäolisem. Erandiks võivad olla olukorrad, kus juht tegutseb täiesti ootamatult või kus kannatanu adekvaatse hinnangu kohaselt ei tohiks joove konkreetse juhi juhtimisvõimet oluliselt mõjutada.

Siiski ei pea kannatanu hindama joobe mõju juhi juhtimisvõimele üksnes enne autosse istumist, vaid ta võib joobes juhiga sõites aru saada, et tegelikult ikka mõjutab joove juhtimisvõimet. Alates sellest hetkest, kui kannatanu on mõistnud, et selline sõit võib tema õigushüvedele olla ohtlik, peaks ta reeglina püüdma autost väljuda. Samas võivad esineda olukorrad, kus väljumine ei ole mõistlikult võimalik (nt öisel ajal üksildases kohas).^*95 Kui aga juht keeldub peatamast ja ei võimalda kannatanul sõidukist väljuda, puudub hoopis kannatanu nõusolek ohtlikus situatsioonis osalemiseks.

Teine näide käsitleb olukorda, kus kannatanu istub autosse juhi kõrvale, kes tavapäraselt ületab lubatud piirkiirust 10–15 km/h. Juht on kannatanu abikaasa, kellega ta on sõitnud juba üle kümne aasta, ning kannatanu usub, et tema abikaasa kontrollib sõidukit hästi, jälgib tähelepanelikult liiklust ja omab suurt juhtimiskogemust erinevates situatsioonides. Ühel päeval sõidavad nad taas samamoodi ning juht ületab hea nähtavuse ja kuiva ilma korral kiirust 15 km/h, kuid ei suuda kurvis autot kontrollida, sõidab teelt välja ning kannatanu saab raskelt vigastada. Ehkki kannatanu teadis rikkumisest ja selle üldisest ohtlikkusest, ei pidanud ta olukorda selliseks, kus tema õigushüved oleksid reaalselt ohustatud. Ta pidas tagajärje saabumist ebatõenäoliseks ja hindas riski kontrollitavaks, mistõttu ei saa rääkida teadlikust eneseohustamisest karistusõiguslikus tähenduses.

Lisaks võivad esineda olukorrad, kus kannatanu keskendub täielikult tegevuse „põnevusele“ ega mõtle enam võimalikele tagajärgedele. Näiteks tänavavõidusõidu puhul võib kaassõitja tähelepanu olla täielikult suunatud võistlusolukorrale ja eesmärgile saavutada võit, mistõttu ta tõrjub teadvusest kõrvale võimaluse, et võiks juhtuda õnnetus. Kui võrrelda sellist olukorda tahtluse sisustamise teooriatega, võib jõuda erinevatele järeldustele seoses tagajärje võimalikuks pidamisega. Nii on kirjanduses leitud, et sellisel juhul heidab isik tagajärje saabumise võimaluse kõrvale ega pea seda enda jaoks võimalikuks, mistõttu puuduks tahtluse intellektuaalne element.^*96 Teisalt on välja toodud, et sellisel juhul peab isik küll tagajärge võimalikuks, kuid puudub kaudse tahtluse voluntatiivne element.^*97 Järelikult sõltub võimalikuks pidamise tuvastamine tahtluse puhul sellest, milline käsitlus aluseks võtta. Kannatanu teadliku eneseohustamise hindamisel tuleb sellistes olukordades pigem jaatada võimalikuks pidamist, sest kuigi põhimotivaatoriks on põnevus, siis see ei välista, et kannatanu võiks ka tagajärje saabumist võimalikuks pidada.

Nüüd võiks küsida, millise olukorraga oleks tegemist juhul, kui rallisõidu käigus kaotab sõiduk suurel kiirusel juhitavuse, sõidab teelt välja ning kaardilugeja saab surma. Sellisel juhul oleks tegemist ettevaatamatusdeliktiga, mille puhul puudub hoolsuskohustuse rikkumine, sest ei ole ületatud lubatud riski piire. Rallisõit on oma olemuselt kõrge riskiga tegevus, mille puhul nii juht kui ka kaardilugeja võtavad teadlikult omaks teatud ohu – vigastuse või isegi surma –võimaluse kui spordiala tüüpilise ja üldjuhul vältimatu kõrvalnähtuse. Seetõttu on tegemist lubatud riskiga, mitte aga õigustusega, mis põhineks kannatanu nõusolekul.

Kontaktspordis (nt poksis, judos või jäähokis) on olukord teistsugune, sest seal põhjustatakse kehavigastusi tahtlikult. Sellisel juhul ei õigusta käitumist mitte lubatud risk, vaid kannatanu nõusolek, mis katab need kehavigastused, mis tekivad spordiala olemusest tulenevalt ja reeglite piires. Kui aga sportlane rikub teadlikult reegleid – näiteks sooritab tahtliku allavöö löögi või ründab vastast keelatud viisil –, ei ole selline tegu enam nõusolekuga hõlmatud ning võib kaasa tuua karistusõigusliku vastutuse.^*98

Siiski on võimalik, et mõnikord on selliste vigastuste tõenäosus juba nii suur, et neid saaks pidada ilmseteks tagajärgedeks.^*99 Siinkirjutajad leiavad, et sellise olukorraga on tegemist juhul, kui ohtlikkus ületab tavapärase riskitaseme sedavõrd, et kahjuliku tagajärje saabumata jäämine sõltub üksnes erakordsest juhusest. Näiteks võib see juhtuda, kui kannatanu istub autosse juhiga, kes on sedavõrd purjus, et ei suuda kontrollida oma liigutusi ega tajuda ümbritsevat; kui kannatanu usaldab end paati juhtima pandud inimese hoolde, kes ei oma sõidukogemust ja liigub tugeva vooluga jõel, või tänavavõidusõidus, kus juhid sõidavad suure kiirusega kitsal ja liiklusega jagatud tänaval. Kõikides nendes olukordades on tagajärje saabumine ilmne ning selle mittesaabumine sõltub vaid väga heast õnnest. Sellistel juhtudel ei ole enam oluline, kas kannatanu pidas konkreetsel juhul tagajärge võimalikuks. Kannatanu teadlikkus oleks välistatud üksnes juhul, kui toimepanija teeks midagi sellist, mis ei olnud kannatanu teadlikkusega hõlmatud. Siinkirjutajad aga on arvamusel, et on keeruline eristada, millisel juhul on tegemist sellise olukorraga, et tagajärg on juba ilmne. Tuleb arvestada, et eneseohustamise puhul peab kannatanu igal juhul ette nägema, et asetab enda õigushüved riskantsesse situatsiooni, mille puhul esineb tõenäosus, et seda ei suuda toimepanija kontrollida ning võib saabuda kahjulik tagajärg.

Kannatanu teadlikkuse hindamisel võib rakendada järgmist kontrollsammude skeemi. Kõigepealt peaks hindama, kas kannatanu on teadlik ohtlikest asjaoludest, ning seejärel, kas need asjaolud on sellised, et neist ilmneb ilmselge ohtlikkus. Juhul kui pole tegemist ilmselgelt ohtliku situatsiooniga, siis tuleb hinnata, kas kannatanu pidas konkreetsel juhul tagajärge võimalikuks ning tema teadlikkus hõlmas ka seda, milliste asjaolude tõttu võib kahjulik tagajärg saabuda. Juhul kui seaksime piiri, et igast abstraktsest võimalikuks pidamisest piisaks, siis esineks igasuguse kannatanu poolt enda ohtlikku situatsiooni asetamise või hoolsusreegli järgimata jätmise puhul eneseohustamine, mis piiraks karistusõiguse kohaldamist ebamõistlikult. Näiteks suitsuanduri paigaldamata jätmisel on oht, et juhul, kui keegi süütab kannatanu korteri, ta ei ärka ning sureb. Samas ei pea kannatanu arvestama võimalusega, et keegi võiks korteri süüdata.

Kannatanu teadmisele nõudeid esitades tuleb arvestada, et kui toimepanija puhul tõlgendatakse kahtlused kahtlustava kasuks, siis kannatanu puhul tuleb need samuti tõlgendada kahtlustatava kasuks.^*100 Järelikult, kui esineb kahtlus, kas kannatanu teab riskist, tuleb lähtuda eeldusest, et ta on riskist teadlik. Samas tuleb arvestada, et ehkki in dubio pro reo põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes tuleb tõlgendada tõsiselt võetavad kahtlused süüdistatavale soodsamas suunas, ei tohi esitada tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid.^*101

3.3.4. Kannatanu poolt teda ohustava teo aktsepteerimine Riigikohtu praktikas

Joobes juhi kaasuses on märgitud, et ülemäärase sõidukiiruse valik ja ohtlikud juhtimisvõtted olid hõlmatud kannatanu teadmise ja nõusolekuga.^*102 Veel on välja toodud, et hindamaks kannatanu ennast ohustava käitumise ja oma õigushüvede ohtu seadmise teadlikkust, olnuks seega vaja tuvastada, kas ta aktsepteeris autosse istumisel muu hulgas süüdistatava poolt kurvis vale sõidukiiruse valimist ja võimalikku vastassuunavööndisse kaldumist (LS § 45 lg 7), s.o tegevusi, mis olid põhjuslikus seoses auto teelt väljasõitmise ja liiklusõnnetuse toimumisega.^*103 Seega ei ole Riigikohtu lahendist selge, kas nõusolek kujutab endast iseseisvat tunnust või on see teadlikkuse osa. Samuti ei ole Riigikohtu lahendis täpsemalt nõustumise sisu avatud, kuid lahendist võib järeldada, et see tähendab aktsepteerimist. Nõusolek viitab ka keeleliselt millegi aktsepteerimisele ning heakskiitmisele. Küll saab aga Riigikohtu lahendist välja tuua, et kannatanupoolne nõustumine peab hõlmama üksnes tegu, ning just sellist tegu, millega on seatud kannatanu õigushüved ohtu. Samas ei ole vajalik, et kannatanu nõusolek hõlmaks kahjulikku tagajärge.

Kiusliku naabri lahendi puhul ei ole küll vahetult välja toodud nõustumise tunnust, kuid on märgitud, et on „alust arvata, et kannatanu kõigi eelduste kohaselt süüdistatavalt just sellist reageeringut ka ootas ja lootis“^*104. Märgitu viitab sellele, et kohtu arvamuse kohaselt on kannatanu heaks kiitnud ning isegi soovinud nii toimepanijapoolset tegu kui ka saabunud tagajärge. Mõnevõrra segadust võib tekitada viidatud kohtulahendis mainitu, et provokatsioon ei ulatunud ründe meelega esilekutsumiseni. Kas kannatanu järelikult ikkagi ei soovinud enda õigushüve kahjustamist? Kuigi viidatud lahendis on märgitud, et kannatanu soovis tagajärge, siis see tingimata ei tähenda, et eneseohustamise jaatamiseks peaks kannatanu soovima tagajärje saabumist. Riigikohus ei too välja, et tagajärje soovimine oleks eneseohustamise eeldus, vaid et see oli lihtsalt konkreetse juhtumi puhul nii.

Kinnitamata turvavöö kaasuses on kohus lähtunud asjaolust, et tegemist on ilmselge riskiga ning järelikult ei ole enam vaja lähemalt analüüsida, kas kannatanu on nõustunud ka toimepanija teoga. Selle aluseks on mõttekäik, et kui kannatanu võtab ilmselge riski, siis nõustub ta ka sellest riskist tulenevate tagajärgedega. Samas näiteks lahendites, mille puhul kannatanu on loobunud arstiabist^*105 või ei pöördu õigeaegselt raviasutusse ning seetõttu sureb, ei ole nõustumist kui kannatanu subjektiivset tunnust välja toodud.^*106 Samas tuleb arvestada, et sellisel juhul paneb teod, mis viivad vahetult õigushüve kahjustamiseni, toime kannatanu ise. Sellisel juhul tal pole millegagi nõustuda – õiguslikult asjakohaseks ei saa pidada enda teoga nõustumist.

Lähtuvalt eeltoodust saab järeldada, et kannatanupoolset toimepanija teoga nõustumist ei ole igal juhul vaja eneseohustamise jaatamiseks kindlaks teha. Juhul kui kannatanu enda teod on viinud vahetult tagajärje saabumiseni, s.t kannatanul on olnud teovalitsus teo üle, mis viis tagajärjeni, ei ole vaja tema nõustumise tuvastamine vajalik, sest ta ise pani toime need teod, millest tagajärg vahetult tulenes. Kannatanu nõusolek omandab tähenduse üksnes siis, kui kannatanu õigushüve kahjustamine ei saabu vahetult tema enda teo tulemusel, vaid toimepanija teo kaudu. Sellisel juhul peab kannatanu subjektiivne külg hõlmama lisaks tagajärge võimalikuks pidamisele kui intellektuaalsele elemendile ka voluntatiivset elementi, mis seisneb toimepanija teo aktsepteerimises. Eneseohustamise korral ei ole nõutav, et kannatanu tahteliselt kiidaks heaks kahjuliku tagajärje saabumise. Siin avaldubki erinevus nõusolekust kui õigusvastasust välistavast asjaolust, mis on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine^*107 ning eeldab, et kannatanu tahteline külg hõlmab ka tagajärge, vastates selles osas kaudsele tahtlusele.^*108 Järelikult peab kannatanu nõusolek kui õigusvastasust välistav asjaolu hõlmama ka õigushüve kahjustamist, kuid eneseohustamise puhul piisab, kui kannatanu nõusolek hõlmab üksnes toimepanija tegu, mis viib õigushüve kahjustamiseni.

3.3.5. Kannatanu riskiteadlikkus ja riskiga nõustumine õiguskirjanduses

Eelnevalt on analüüsitud, mida tähendab kannatanu riskiteadlikkus Riigikohtu praktikas. See on mõnevõrra erinev olenevalt sellest, kas vahetult on põhjusliku seose ahelat valitsenud kannatanu või on toimepanija teod viinud vahetult õigushüve kahjustamiseni. Erinevus seisneb selles, et juhul kui teovalitsus kuulub toimepanijale, siis on toimepanija vastutuse välistamiseks vaja ka seda, et kannatanu aktsepteeriks ohtlikku tegu. Saksakeelses õiguskirjanduses tõusetub kannatanu nõusoleku küsimus seoses nõusoleva võõrohustamise ja -kahjustamisega. Järgnevalt on välja toodud, kuidas saksa õiguskirjanduses käsitletakse kannatanu subjektiivseid tunnuseid nn nõusoleva võõrohustamise korral. Vastav analüüs on oluline, sest ka Saksa õiguses kui Eesti karistusõiguse eeskujus on nimetatud küsimus ebaselge ning tihti akadeemilise debati esemeks.

Nõusoleva võõrohustamise puhul on leitud, et piisab kannatanu riskiteadlikkuse ja nõusoleku tuvastamiseks sellest, kui kannatanu teab ohtu loovaid asjaolusid ning omab kogemuslikku teadmist, et need asjaolud kujutavad endast tema õigushüvele ohtu. Näiteks juhul, kui kannatanu teab, et juht on alkoholi tarvitanud, ning on üldiselt teadlik, et joobes juhtimine suurendab liiklusõnnetuse riski, on ta suuremast õnnetuse tekkimise riskist teadlik ning teadlik riskist ka enda õigushüvele. Seejuures ei ole oluline, kas kannatanu neid teadmisi konkreetset otsust tehes rakendab või ohu realiseerimisega arvestab – see jääb tema enda autonoomia piiridesse. Piisab sellest, et tal oli objektiivne teadmine riskist ja kogemuslik arusaam selle võimalikest tagajärgedest.^*109

Samas on rõhutatud, et kannatanu teadlikkus peab hõlmama mitte üksnes üldist riskikäitumist, vaid ka konkreetset ohtlikku tegu, mille tulemusel õigushüve kahjustus realiseerub. Nii on näiteks kaasreisijana autovõidusõidus osalemise puhul on peetud vajalikuks ka seda, et kannatanu teadlikkus hõlmaks ka ohtlikku manöövrit ning mitte üksnes kihutamist.^*110 Just selle ohtliku manöövri tulemusena sai kannatanu õigushüve konkreetsel juhul kahjustada. Järelikult peab kannatanu teadlikkus hõlmama seda, millisel konkreetsel viisil võib isiku õigushüve kahjustada saada.

Sellise lähenemise kohaselt peab kannatanu nõustumine nõusoleva võõrohustamise korral ulatuma ohtliku teoni, mille tagajärjel on kannatanu õigushüved saanud kahjustada. Nõustumine ei pea hõlmama toimepanija teoga kaasnevat konkreetset tagajärge. Lähtuvalt eeltoodust nimetakse seda riskinõusolekuks. Riskinõusolekut on põhjendatud kui kannatanu autonoomia väljendust. Nii nagu inimesel on õigus enda õigushüve kahjustada, on tal seda õigus ka ohustada.^*111

Eelnevat seisukohta kritiseeritakse põhjendusega, et enamasti loodab kannatanu, et kuigi ta osaleb ohtlikus ettevõtmises, siis kahju tema õigushüvele ei teki. Juhul kui kannatanu ei aktsepteeri tagajärge, siis ei väljenda ta ka tegelikku loobumist õigushüvest. Enesevigastamisega nõustumine eeldab kõrgema psühholoogilise tõkke ületamist kui pelgalt ohustamisega nõustumine. Inimese enesealalhoiuinstinkti tõttu saab tagajärjele suunatud nõusolekut eeldada vaid siis, kui kannatanule oli tagajärje saabumise suur tõenäosus selgelt arusaadav ja tema enda ettekujutuse järgi sõltus kahjuliku tagajärje mittejuhtumine vaid juhusest, mille saabumisele ta ei saanud loota.^*112 Sellise psühholoogilise reaalsuse eiramine viib nõusoleku fiktiivse konstrueerimiseni, sest pelgast riskantse käitumisega nõustumisest järeldatakse nõusolekut ka ohustamisest tuleneva tagajärje suhtes, mida kannatanu ei ole tegelikult tahteliselt aktsepteerinud. Sel viisil omistatakse kannatanule õigushüve kaotus normatiivsel, mitte faktilisel alusel, sõltumata tema tegelikust tahtest. Kuigi selline tulemus võib vastata üldisele õiglustundele, ei ole see kooskõlas kannatanu tegeliku tahtega, millele nõusoleku dogmaatikas – eriti tahtepuudulikkuse teoorias – tavapäraselt tuginetakse.^*113

Kriitikale vastuseks on jõutud lahendusele, et toimepanija vastutuse välistamine on põhjendatud üksnes juhul, kui kannatanu on nõustunud ka tagajärje – näiteks kehavigastuse või surma – saabumisega. See tähendab, et kannatanu mitte ainult ei pea pidama võimalikuks tagajärje saabumist, vaid ta peab seda ka tahteliselt aktsepteerima ehk taluma sarnaselt kaudsele tahtlusele. Järelikult ei piisa pelgast riskiga nõustumisest – näiteks purjus juhiga sõidukisse istumisest –, vaid kannatanu peab konkreetsel juhul võimalikuks pidama, et joobes juhtimise tõttu võib juht jääda magama ning kannatanu õigushüved võivad sattuda reaalsesse ohtu ja võib saabuda tema surm või tervisekahjustus. See, et seda konkreetsel juhul ei juhtu, sõltub ainult heast õnnest. Sarnaselt kaudse tahtluse voluntatiivsele küljele peaks kannatanu selliselt ka sisuliselt leppima saabuva tagajärjega, kuigi ei soovi selle saabumist, vaid loodab, et seda ei juhtu. Samas tema lootus ei põhine ühelgi konkreetsel asjaolul.

Seda lähenemist on omakorda kritiseeritud, viidates, et kui kannatanu eirab tema kaitseks kehtestatud hoolsusnorme, siis ei ole ka toimepanijale alust ette heita hoolsusvastast tegu. Sellisel juhul ei ole tagajärjele vaja eraldi tähendust anda, sest see on üksnes hoolsusnormi rikkumise tulemus.^*114 Lisaks tuuakse välja, et ettevaatamatusdelikti puhul puudub just voluntatiivne seos tagajärjega, mis iseloomustab tahtlikku käitumist. Tahtlik tegu on suunatud otseselt tagajärje saavutamisele, ettevaatamatu käitumine aga mitte enam tagajärjele, vaid üksnes vastava riski võtmisele. Tagajärg saabub vastu toimepanija tahtmist või vähemalt sõltumatult tema tahtest. Sellest tulenevalt ei ole vajalik, et kannatanu aktsepteeriks tagajärje saabumist, selleks et välistada toimepanijale etteheite tegemine.^*115 Veelgi enam, on märgitud, et kui toimepanijale etteheite tegemiseks piisab hooletusest tagajärje suhtes, ei ole põhjendatud seada kannatanule kõrgemaid subjektiivseid nõudeid.^*116 Samas on ka seda lähenemist kritiseeritud, sest sellisel juhul jäetakse arvestamata tagajärje ebaõiguse tähendus, näiteks süüteokatse karistatavuse kergendamise või välistamise võimalus.^*117

Eelnev arutelu toob välja, et see, mida peavad hõlmama kannatanu subjektiivsed tunnused nõusoleva võõrohustamise korral, on vaidluste objektiks.

4. Eneseohustamise piiritlemine enesekahjustamisest ja kannatanu loast kui õigusvastasust välistavast asjaolust Riigikohtu praktikas

Riigikohus on kasutanud nii eneseohustamise kui ka enesekahjustamise mõisteid, kuid ei ole otsesõnu välja toonud, mis on täpselt nende mõistete eripära ning kas ja millist tähendust omab nende eristamine.

Saksa õiguse kohaselt on määravaks kriteeriumiks kannatanu arusaam tema õigushüvede kahjustamise või ohustamise kohta. Enesekahjustamisega on tegemist siis, kui kannatanu teadvustab õigushüve rikkumise võimalikkust ja nõustub sellega. Eneseohustamisega seevastu on tegemist juhul, kui kannatanu peab võimalikuks enda õigushüve reaalsesse ohtu sattumist, kuid loodab, et õigushüve kahjustamiseni ei jõuta.^*118 Nende eristamine omab tähendust üksnes siis, kui nende suhtes rakenduksid erinevad õiguslikud tagajärjed.^*119 Kuivõrd nii eneseohustamine kui ka -kahjustamine välistab objektiivse omistamise, siis ei ole nende eristamine oluline.

Riigikohtu praktikast ei nähtu selget eristust selle põhjal, kas kannatanu teadlikkus hõlmab üksnes ohtu või ka kahjuliku tagajärje saabumist. Riigikohtu lahendites on enesekahjustamise puhul viidatud, et kannatanu ennast kahjustav tegevus (või tegevusetus) peab olema teadlik, mis tähendab, et kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb. Seega peab isik mõistma, et näiteks vereülekandest keeldumise tagajärjeks on tema surm või vähemalt vahetu oht tema elule.^*120 Ka eneseohustamise eelduseks on seatud teadlikkus, mis võib olla sisustatud nii enda elule reaalse ohu põhjustamisega kui ka surmaga.^*121

Edasi võib küsida, kas eneseohustamise ja enesekahjustamise eristamisel võiks määravaks osutuda kannatanu ja toimepanija tegutsemise järjekord põhjusliku seose ahelas.

Eneseohustamist on analüüsitud olukorras, mille puhul ohtlik olukord tuleneb esmajoones kannatanu käitumisest, millesse sekkub hiljem toimepanija – nagu näiteks kiusliku naabri juhtumil. Arstiabist keeldumise lahendi kohaselt tegutses kõigepealt toimepanija ning seejärel kannatanu, kes võttis põhjusliku ahela üle. Riigikohus analüüsis sellel juhul enesekahjustamist. Hilisemates lahendites on Riigikohus arstiabist keeldumise juhtumile viidanud hoopiski kui ühele eneseohustamise võimalusele.^*122 Samuti juhul, kui toimepanija andis enesetapuvahendi ja kannatanu seda vahetult kasutas (abistatud enesetapu lahend), on Riigikohus märkinud, et isegi kui enesetapuvahendi andja tegu oleks teoreetiliselt vastanud mõnele süüteokoosseisule, siis võinuks saabunud tagajärje omistamise talle välistada kannatanu enda õigushüvede ohtu asetamine.

Järelikult ei nähtu Riigikohtu lahenditest selget kriteeriumi eneseohustamise või ‑kahjustamise eristamiseks. Nende eristamisel ei ole aga olulist praktilist tähendust. Riigikohtu praktika kohaselt on nii eneseohustamise kui ka enesekahjustamise puhul tulemuseks toimepanijale tagajärje omistamise välistamine. Lisaks tuleb arvestada, et enesekahjustamise puhul on kindlasti täitnud kannatanu ka eneseohustamise eeldused.

Kohtupraktika kohaselt ei ole ka lõpuni selge, kuidas eristada kannatanu nõusolekut kui õigusvastasust välistavat asjaolu kannatanu teadlikust eneseohustamisest või -kahjustamisest.^*123 Vastastikuse kakluse lahendis on kannatanu nõusolekut käsitatud õigusvastasust välistava asjaoluna, mida on määratletud kui teadlikku ja vabatahtlikku koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamist.^*124 Hilisemates lahendites on vastastikuse kakluse lahendile viidatud kui kannatanu teadlikule eneseohustamisele, mis välistab objektiivse omistamise.^*125 Lähtuvalt eeltoodust tekib küsimus, kas kannatanu eneseohustamine kui objektiivse omistamise tunnus hõlmab ka need olukorrad, kus kannatanul puudub teovalitsus, kuid kus ta on teadlikult ning vabatahtlikult lubanud enda õigushüve kahjustamist, st olukordi, mis sisuliselt kujutavad endast võõrkahjustamist. Nende konstruktsioonide eristamine on oluline, kui nende sisustamine ning õiguslikud tagajärjed ei ole samaväärsed. Nii näiteks omab objektiivne omistamine tähendust üksnes tagajärjedeliktide puhul ning on seotud küsimusega, kas tagajärge on põhjendatud objektiivselt toimepanijale ette heita, hindamata toimepanija subjektiivset arusaama. Kannatanu nõusoleku kui õigusvastasust välistava asjaolu puhul hinnatakse reeglina ka toimepanija teadlikust nõusolekust. Lisaks tõusetub küsimus, kas nii eneseohustamise kui ka kannatanu nõusoleku kohaldamine peaks omama samaväärset toimet olenemata süüteoliigist ning sellest, kas tegemist on ettevaatamatu või tahtliku teoga.

5. Teadliku eneseohustamise piirangud karistusõiguses

Lähtuvalt Riigikohtu praktikast välistab teadlik eneseohustamine tagajärjedeliktide puhul objektiivse omistamise. Siiski võib kohtupraktikast tuua järgmised olulised kriteeriumid eneseohustamise kohaldatavuse kohta.

Esiteks on Riigikohtu praktika kohaselt oluline, et tegemist oleks individuaalse õigushüvega.^*126 Siiski ei saa sellest automaatselt järeldada, et eneseohustamise kontseptsioon jäetakse kollektiivset õigushüve kaitsva koosseisu puhul automaatselt kõrvale. Nii on kohtupraktikas olnud vaidlusaluseks küsimuseks, kas kannatanu teadlik eneseohustamine võib tähtsust omada ka liiklussüüteo korral. Sellisel juhul ei ole kaitstav õigushüve mitte üksnes konkreetse kannatanu, vaid paljude inimeste elu ja tervis. Maakohus leidis, et sellisel juhul kannatanu panus, mis seisnes purjus autojuhiga sõitmisega nõustumises, tähtsust ei oma. Ringkonnakohus aga leidis, et kannatanu ei saa anda nõusolekut liiklussüüteo toimepanemiseks, kuid saab anda nõusoleku konkreetselt oma elu ohustamiseks. Sellisel juhul võib säilida toimepanija vastutus kollektiivseid õigushüvesid kaitsvate KarS koosseisude järgi.^*127 Järelikult võiks jääda vastutus joobes juhtimise eest KarS § 424 järgi. Järelikult võib koosseisu puhul, millega kaitstakse lisaks individuaalsetele õigushüvedele ka kollektiivseid õigushüvesid, individuaalse õigushüve kahjustamine ja ohustamine lähtuvalt eneseohustamise kontseptsioonist välistada tagajärje objektiivse omistamise. Juhul kui individuaalse õigushüve kahjustamise tagajärje etteheitmise võimalus langeb ära, ei saa toimepanijale enam ette heita koosseisu, mis seda tagajärge sisaldab.

Teiseks järeldub Riigikohtu praktikast, et teadlik eneseohustamine võib välistada toimepanija vastutuse nii tahtlike kui ka ettevaatamatute tegude puhul ning seda olenemata süüteoliigist.^*128 Riigikohtu lahenditest saab järeldada, et ka tapmise või raske tervisekahjustuse korral võib lähtuvalt eneseohustamisest olla välistatud toimepanijale tagajärje omistamine. Eeltoodut võib järeldada nii lahenditest, kus kannatanu ei ole läinud arsti juurde või on keeldunud arstiabist, kui ka abistatud enesetapu juhtumist. Nende lahendite kohaselt on oluline, et just kannatanu teod on viinud vahetult tagajärje saabumiseni, s.t kannatanu on põhjusliku ahela kulgemise üle võtnud ning just kannatanu teol on määrav roll tagajärje saabumisel. Abistatud enesetapu lahendis on märgitud, et igal arusaamisvõimelisel inimesel on õigus elust omal soovil lahkuda ning karistusõiguslik vastutus sellele teole kaasaaitamise eest saab kõne alla tulla üksnes siis, kui inimene ise pole võimeline tegu toime panema või tal pole täit arusaamist oma tegude tähendusest.^*129

Riigikohtu praktika kohaselt ei ole objektiivse omistamise välistamiseks lähtuvalt kannatanu eneseohustamisest igal juhul vajalik kannatanupoolne põhjusliku ahela ülevõtmine. Joobes juhi lahendis ei valitsenud kannatanu tegu, vaid tagajärg saabus toimepanija teo tulemusel. Kohus asus seisukohale, et vajalik oleks olnud kannatanu poolt teadlikkus ja nõustumine ohtu loovate asjaoludega, samuti tagajärje võimalikuks pidamine. Konkreetsel juhul ei olnud kannatanu ohuteadlikkus piisav, aga juhul kui viidatud tingimused oleks täidetud olnud, siis oleks toimepanijale objektiivne omistamine olnud välistatud.

Joobes juhi kaasuse kohaselt oli toimepanijal tagajärje suhtes ettevaatamatus. On aga võimalik konstrueerida kaasus, milles on toimepanijal tahtlus – näiteks olukorras, milles A ja B on mõlemad suitsiidsed. A-l on juhtimisõigus ning ta otsustab teadlikult ja tahtlikult rikkuda liikluseeskirju: sõita joobes, ületada kiirust ja teha ohtlikke manöövreid. Ta on leppinud ka võimalusega, et see võib viia surmaga lõppeva õnnetuseni. Seega tegutseb A vähemalt kaudse tahtlusega ka saabunud tagajärje (surma) suhtes. B, kes samuti soovib oma elu lõpetada, istub teadlikult A juhitud autosse. Ta mõistab riski olemust, arvestab tõsiseltvõetava võimalusega, et A tekitab raske õnnetuse, ning soovibki selle tagajärjel surra. Õnnetuse tagajärjel saab surma B, kuid A jääb elama. Kas sellisel juhul on ka lähtuvalt teadlikust eneseohustamisest toimepanijale tagajärje objektiivne omistamine välistatud? Esiteks on kannatanu tegu seotud tema õigushüvede kahjustamisega, sest ta istus purjus juhiga autosse ning aktsepteeris juhi käitumisakte. Teiseks on ta seda teinud teadlikult ja vabatahtlikult nõustunud, et juht paneb toime teod, mis viivad tema õigushüve kahjustamiseni. Seega justkui oleks eneseohustamise tingimused täidetud ning tagajärje omistamine võiks olla välistatud. Siin on aga oluline erinevus võrreldes joobes juhi kaasusega, sest toimepanijal on tahtlus tagajärje suhtes ning ka kannatanu on tegutsenud täie arusaamaga teda ohustavast riskist. Riigikohus on väitnud, et eneseohustamise reeglid kehtivad nii tahtlike kui ka ettevaatamatute tegude korral.^*130 Järelikult võiks tekkida küsimus, kas oleks lubatud ka kannatanu nõusolekul tapmine kui kannatanu teadlik enesekahjustamine. Eeltoodut kinnitaks kohtupraktikas toodu, et eneseohustamise regulatsioon kehtib nii tahtlike kui ka ettevaatamatute tegude kohta ning kannatanu panus võib seisneda ka üksnes tema õigushüvede kahjustamise aktsepteerimises, eeldusel et kannatanu on teadlik kõikidest ohtu loovatest asjaoludest ning sellest, milline tagajärg saabuks.

Siiski tuleb arvestada, et enne eneseohustamise kui objektiivse omistamise kontseptsiooni kasutusele võttu on Eesti kohtupraktikas tehtud lahend, milles oli arutelu all tapmine kannatanu soovil. Tegemist oli juhtumiga, milles rahalistesse raskustesse sattunud A kavandas 2002. aastal oma elu vabatahtlikku lõpetamist, soovides kindlustushüvitise kaudu parandada oma perekonna majanduslikku olukorda. Kuna enesetapu korral kindlustus ei maksnud hüvitist, korraldas A oma surma teise isiku käe läbi, andes toimepanijale selleks relva ja rahalise tasu. Asjaolu, et tapmine toimus kannatanu nõusolekul, ei olnud Riigikohtus analüüsi objektiks ning toimepanija mõisteti süüdi KarS § 114 lõike 1 punkti 5 järgi, s.o mõrvas omakasu eesmärgil.^*131 Seega tekib lähtuvalt Riigikohtu praktikast teadliku eneseohustamisega seoses küsimus, kui kaugele saab minna kannatanu aktsepteerimine tema õigushüvede kahjustamise osas ning milline tähendus on kannatanu nõusolekul kui õigusvastasust välistaval asjaolul. Eeltoodust nähtub, et varasema kohtupraktika kohaselt ei saanud kannatanu nõusolek olla tapmise puhul toimepanijale etteheidet välistavaks asjaoluks. Eestis väljendatud seisukohtadest nähtub, et vabasurm on lubatud, sest KarS näeb ette vastutuse teise inimese tapmise eest. Tapmine isiku palvel on üldjuhul keelatud, kuid ka sellest võib olla erandeid juhul, kui tegu on kannatanu suurte valude vähendamisega, ning sellisel juhul võib see olla õigustatud lähtuvalt hädaseisundist.^*132 Järelikult kujuneb edasiste arutelude keskseks küsimuseks, millega ja millises ulatuses saab kannatanu oma elu kui õigushüve kahjustamise osas nõustuda ning kas selline käsutus kvalifitseerub eneseohustamiseks, kannatanu nõusolekuks kui õigusvastasust välistavaks asjaoluks, mõneks muuks õigusvastasust välistavaks aluseks, või ei ole selline käsutus õigustatud ühelgi alusel. Kehtiv karistusõigus ega senine kohtupraktika sellele küsimusele üheselt selget vastust ei anna.^*133

Ka Saksa õiguses on suurte vaidluste objektiks küsimus, milline kannatanu panus välistab toimepanijale etteheite tegemise. Saksa karistusõiguse kohaselt võib teadlik enesekahjustamine ja -ohustamine olla suunatud mistahes õigushüve vastu, sealhulgas elu vastu. See seisukoht põhineb arusaamal, et karistusõigus kaitseb inimese elu eelkõige teiste isikute poolt tekitatud kahjustuste eest, mitte aga inimese enda poolt põhjustatud kahjustuste ei ole eest.^*134

Siiski tuleb arvestada, et on olukordi, mille puhul kannatanu teadlik eneseohustamine ei välista toimepanijale tagajärje objektiivset omistamist. Saksa õiguskirjanduse ja kohtupraktika kohaselt on tegemist olukordadega, mis on seotud kutsetegevusest või õigustatud huvist tuleneva päästmistoiminguga.^*135 Nii võib näiteks juhul, kui toimepanija süütab hoone ning hukub tuletõrjuja, kes siseneb majja inimeste päästmiseks, olla ka tuletõrjuja surm omistatav süütajale. Seejuures on selge, et tuletõrjuja peab hoonesse sisenedes vähemalt võimalikuks enda elu ohtu seadmist; samamoodi politseinik, kes asub taga ajama ohtlikku kurjategijat, teab, et kurjategija võib teda rünnata. Sellistes olukordades kujutab kannatanu riskikäitumine endast reaktsiooni toimepanija poolt loodud ohuolukorrale ning kuulub selle tüüpiliste riskide hulka.^*136 Kannatanu ei loo seega iseseisvat ja uut riskiallikat, vaid allutab end teadlikult ohule, mis on toimepanija teo ettenähtav tagajärg. Sellest tulenevalt ei välista kannatanu teadlik riskikäitumine toimepanijale tagajärje etteheidet. Sama loogika kehtib ka isikute puhul, kellel on õigustatud huvi päästmise vastu (nt vara omanik), samuti juhul, kui püütakse päästa lähedast isikut (nt last või venda). Samuti hõlmab see olukordi, kus kannatanu põgeneb kurjategija eest ning saab põgenemisel vigastusi, näiteks hüpates vägistamishirmus rõdult alla. Sellisel juhul võivad saadud vigastused olla objektiivselt omistatavad isikule, kelle eest põgeneti, sest põgenemine kujutab endast tüüpilist ja ettenähtavat reaktsiooni loodud ohuolukorrale.^*137 Samas ei ole toimepanija vastutus piiramatu. Samas ei ole toimepanija vastutus piiramatu. Algsele ohu põhjustajale saab päästja surma ette heita üksnes juhul, kui ex ante hinnates ei olnud päästetegevus selle ohtlikkuse tõttu ilmselgelt välistatud ega algusest peale mõttetu või ebaproportsionaalselt riskantne.^*138

Teadliku võõrkahjustamise ja -ohustamise puhul on olukord aga teine. Saksa karistusseadustiku^*139 (StGB) § 216 järgi on karistatav nõusolekul tapmine. Reeglina ei saa kannatanu nõusolek toimepanijale tapmise eest etteheidet välistada.^*140 Siiski leitakse Saksa karistusõiguse alases kirjanduses, et teatud juhtudel peavad ka aktiivse eutanaasia olukorrad jääma karistamata. Seda just juhul, kui inimesel on talumatud kannatused ning tal puudub võimalus ka abistatud enesetapuks. Sellisel juhul võiks toimepanija vastutus olla välistatud läbi õigustava hädaseisundi StGB § 34 alusel.^*141 Tervise kahjustamise korral on seatud piir niimoodi, et see ei tohi olla vastuolus heade kommetega, mis tuleneb StGB §-st 228.

Kannatanu nõusolek riskantseks tegevuseks ehk nõusolek võõrohustamiseks on seotud eelkõige ettevaatamatusdeliktidega. Kirjanduses on väljendatud, et kuigi õiguskord ei anna üksikisikule vabadust lasta end teise poolt tahtlikult tappa, siis annab see talle vabaduse sattuda ohtu, ka eluohtlikku ohtu.^*142 Lähtuvalt eeltoodust võiks nõusolek ohtlikuks teoks välistada ettevaatamatuse puhul ka tagajärje, sh surma etteheitmise. Erineva käsitluse põhjuseks on see, et tahtlikult realiseeritud tagajärg ja ettevaatamatuse tõttu põhjustatud tagajärg erinevad oma etteheidetavuse aluste poolest.

Saksa karistusseadustikust ei tulene vahetult, kas nõusolek riskantseks teoks võib õigustada ka surma põhjustamist. Saksa kõrgema kohtu praktika kohaselt võib kannatanu nõusolek ennast ohustava teo korral välistada toimepanija vastutuse, kuid see ei kehti, kui nõusolek on vastuolus heade kommetega; viimaseks on peetud eelkõige olukordi, kus nõusolek on seotud konkreetse surmaohuga. Konkreetsel juhul arutati juhtumit, milles toimus ebaseaduslik tänavavõidusõit ning hukkus üks kaasreisijatest, kes oli teadlik, et istub autosse, mis osaleb tänavavõidusõidul.^*143 Viidatud lahendi kohta on märgitud, et konkreetse surmaohu kriteerium võib viia selleni, et esialgu rõhutatud nõusoleku kohaldatavus muutub faktiliselt suurel määral sisutühjaks.^*144

Õiguskirjanduses on leitud, et konkreetse surmaohu korral peab toimepanija vastutus olema igal juhul välistatud ning seda eelkõige siis, kui ohtliku teo kaudu põhimõtteliselt tunnustatakse elu kui olulist väärtust. Selliseks näiteks on olukord, kui kaskadöör laseb ennast liikuvast autost välja visata.^*145 Samas leitakse, et kindlasti on see piir ületatud, kui keegi on andud nõusoleku mängida vene ruletti.^*146 Mäng peab seejuures toimuma selliselt, et A on andnud nõusoleku osaleda, kuid relva käsitseb ja iga kord päästikule vajutab B. Ka õiguskirjanduses on väljendatud, et õiguskord ei saa tolereerida, et inimesed mängivad üksteise elu ja tervisega ilma mõistliku põhjenduseta.^*147

Siinkirjutajad on seisukohal, et kuivõrd Riigikohtu praktika kohaselt võivad eneseohustamisega olla seotud ka olukorrad, mida Saksa õiguses peetaks võõrohustamiseks või -kahjustamiseks, siis ei ole põhjendatud neid kõiki võrdselt käsitleda ning seda olenemata sellest, kas tegemist on tahtliku või ettevaatamatu teoga. Kannatanu tapmine tema soovil peaks olema reeglina karistatav, v.a juhul, kui seda põhjendab kaalukas asjaolu, nagu kannatanu valudest vabastamine ilma muude võimaluseta. Juhul kui on aga tegu ettevaatamatu teoga, siis seal võiks kannatanu nõustumine välistada toimepanija vastutuse, kuid seda üksnes tingimusel, et kannatanu peab tagajärje saabumist – s.o tema õigushüve ohustamist – konkreetselt võimalikuks.

6. Kannatanu eneseohustamine tsiviilõiguses

6.1. Sissejuhatus

Tihti esitatakse olukordades, milles süüdistuse aluseks olevatel asjaoludel on keegi kvalifitseeritav kannatanuks KrMS § 37 lõike 1 tähenduses, koos süüdistusega kohtule lahendamiseks ka tsiviilhagi. Seetõttu tekib paratamatult praktikas küsimus, kuidas tuleb lahendada tsiviilhagi süüdistatava süüdimõistmise korral kannatanu eneseohustamise olukordades ning kas kannatanu eneseohustamisel on tsiviilnõude lahendamisel teistsugune tähendus kui süüdistuse üle otsustamisel.

Kuigi süüdistatava õigeksmõistmise korral tsiviilhagi läbi ei vaadata (KrMS § 310 lg 2), siis on see küsimus aktuaalne ka õigeksmõistmise juhtudel. Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ei välista sama hagi esitamist tsiviilkohtumenetluse korras (KrMS § 263¹ lg 2). Seetõttu on oluline mõista, kuidas ning milliste erisustega hinnatakse kannatanu eneseohustamist tsiviil- ja karistusõiguses. Lähtuvalt eeltoodust saab hinnata tsiviilhagi rahuldamise perspektiive nii kriminaalmenetluses kui ka eneseohustamisest tulenevalt õigeksmõistetu vastutust kriminaalmenetlusele järgneda võivas tsiviilkohtumenetluses. Vaatamata eeltoodule tuleb mõistagi tsiviilõigust kohaldada ühetaoliselt, sõltumata sellest, kas nõuet lahendatakse kriminaal- või tsiviilkohtumenetluses.

Tsiviilõigusliku vastutuse liikidest on eneseohustamise juhtumite puhul asjakohane just deliktiõiguslik vastutus, mis saab kaasneda teisele isikule kahju tekitamisega olukorras, kus kahju kannatanud isikule võib olla etteheidetav mingis vormis eneseohustamine.

Deliktiõiguse üldkoosseisust tuleneva nõude eeldused on (a) objektiivne teokoosseis, mille alajaotisteks on tegu, kahjulik tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos; (b) õigusvastasus ning (c) süü.^*148 Deliktilisest vastutusest saab tuleneda kahju hüvitamise kohustus. Kahju hüvitamise nõude ulatus määratakse võlaõigusseaduse^*149 (VÕS) 7. peatüki sätete alusel.

Seega on asjakohane vaadata kannatanu eneseohustamise kontekstis nii kahju hüvitamise nõude eelduste kui ka nõude ulatuse tasandit ning hinnata, milline mõju on eneseohustamisel kahjunõude kummalegi tasandile. Vastutuse eelduste osas on asjakohane üksnes põhjusliku seose välistamine kannatanust tulenevate asjaolude tõttu (VÕS § 127 lg 4) ning kannatanu nõusolek kui õigusvastasust välistav asjaolu (VÕS § 1045 lg 2 p 2).

6.2. Kannatanu eneseohustamise mõju deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõude eeldustele

6.2.1. Kannatanu tahtlik enesekahjustamine kahju tekkimise ja kahju tekitaja teo vahelise põhjusliku seose välistamise alusena

Põhjusliku seose juures seoses kannatanu rolliga on keskne küsimus, kuivõrd võib kannatanu enda tegevus välistada põhjusliku seose kahju tekkimise ja kahju tekitaja teo vahel, mis välistaks kahju tekitaja vastutuse. Riigikohus on enda praktikas olnud järjepidevalt seisukohal, et põhjusliku seose (VÕS § 127 lg 4) kahju tekitaja teo ja tekkinud kahju vahel saab välistada üksnes see, kui kahju on tekkinud täielikult kannatanu tahtliku enesekahjustamise tõttu.^*150 Nii näiteks on Riigikohus leidnud tööõnnetusest tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamisel, et põhjuslik seos saaks puududa ja tööandja vastutus olla välistatud juhul, kui hageja oleks tahtlikult tekitanud endale kehavigastuse. Piisavaks ei saa Riigikohtu praktika kohaselt lugeda näiteks tööandja korralduste ja ohutusnõuete rikkumist, mis ei tähenda hageja tahtlust ennast kahjustada, isegi kui need tahtlikud rikkumised viivad kahju tekkimiseni.^*151 Selline kontseptsioon tugineb Riigikohtu väljakujunenud praktikale, et kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitab kahju tekkimisele kaasa, omab tähtsust üksnes kahjuhüvitise suuruse määramisel (s.o nõude ulatuse tasandil). Asjaolu, et kannatanu võis olla süüdi endale kahju tekitamises, ei välista iseenesest põhjuslikku seost.^*152

Riigikohtu eelkirjeldatud seisukohtadest järeldub, et põhjuslik seos saab olla välistatud, kui kogu kahju tekkimise põhjuseks on see, et kannatanu on end tahtlikult kahjustanud. Sellest seisukohast joonistub välja, et objektiivselt peab olema kogu kahju tekkinud kannatanu teo tagajärjel. Ka on Riigikohtu praktikast tuletatav, et kahju tekitaja teo ja kahju vahelist põhjuslikku seost välistav kannatanu tegu peab esinema enne kahju tekitamise sündmust, vastasel juhul saab kannatanu vastav tegu olla üksnes kahjuhüvitise vähendamise aluseks.^*153 Subjektiivselt peab olema selline kannatanu tegu tahtlik, kusjuures tahtlus peab ulatuma mitte ainult teo ohtlikkuseni, vaid hõlmama ka konkreetset saabunud negatiivset tagajärge kui kahju. Selline lähenemine täidab ühtlasi tsiviilkolleegiumi sõnastatud suunist, et kannatanu enda osalus peaks eeskätt olema asjakohane kahjuhüvitise suuruse hindamisel.^*154

Arvestades, et põhjusliku seose välistamiseks peab olema kogu kahju tekkinud kannatanu enesekahjustamise tagajärjel, tähendab Riigikohtu sõnastatud kriteerium, et üksnes enese tahtlik ohustamine ei ole põhjusliku seose tasandi juures relevantne. Üksnes selline kannatanu tegu, mis on vahetult suunatud kahjuliku tagajärje tekkimisele (nt kannatanu kehavigastus), saab olla asjakohane. Seega peab kogu kahju olema tekkinud kannatanu enesekahjustuse tulemusel, s.t just kannatanu tegu on viinud kahjuliku tagajärjeni ning ka kannatanu tahtlus hõlmab tagajärge. Eneseohustamine on aga olemuslikult tegevus, mille puhul ei ole negatiivse tagajärje saabumine kindel ning mille puhul ei ole tegevus vahetult suunatud enese kahjustamisele, vaid mille raames luuakse üksnes negatiivse tagajärje saabumise oht ehk selle teatav tõenäosus. Eneseohustamiseks saaks selles tähenduses pidada tööohutuse reeglite tahtlikku rikkumist, ent Riigikohus on eitanud, et sellest piisaks enda kahjustamiseks. Näitlikult – põhjuslikku seost ei saa välistada turvavarustuse kasutamata jätmine kui kannatanule ohtu kujutanud tegu, küll aga võib põhjusliku seose välistada käe tahtlik panek töötava treipingi vahele eesmärgiga põhjustada endale tervisekahjustus kui kannatanut vahetult kahjustav tegu.

Eeltoodust järeldub, et tsiviilõiguses on oluline, et kannatanu tahtlus ulatub konkreetse negatiivse tagajärje saabumiseni kui kahju tekkimiseni, mitte pelgalt tegevuseni, mis põhjustas selle kahju tekkimise ohu. Riigikohus pole täpsustanud, mida täpsemalt tähendab kannatanu enesekahjustamise kontekstis kannatanu enesekahjustamise tahtlus kui subjektiivne tunnus.^*155 Siiski on Riigikohus avanud seda kontseptsiooni tsiviilasjas 3-2-1-64-06 tehtud lahendis, milles Riigikohus on käsitlenud VÕS § 1059 kohaldamist. Seda seisukohta on Riigikohus hiljem laiendanud ka teiste kahju hüvitamise koosseisude rakendamisele. Selles lahendis selgitas Riigikohus, et kahju tekitaja vastutust saaks välistada üksnes kannatanu tahtlik enesekahjustamine, kuivõrd kannatanu hooletus või raske hooletus talle kahju tekkimises ei välista kahju tekitaja vastutust.^*156 Asjaolu, et Riigikohus on vastandanud kannatanu hooletust ja tema tahtlust temale kahju tekkimises, viitab, et kannatanu tahtlus temale kahju tekkimises saab seisneda tahtluses kui süü vormis VÕS § 104 lõike 5 mõttes. VÕS § 104 lõike 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

Kohtupraktikas on VÕS § 104 lõikes 5 sätestatud nn otsese tahtluse mõiste kõrval välja kujunenud ka kaudse tahtluse mõiste, millest tuleb õiguskirjanduse kohaselt deliktiõigusliku vastutuse eelduste hindamisel lähtuda. Kaudne tahtlus tähendab tsiviilõiguses tagajärje võimalikuks pidamist ja selle möönmist.^*157 Kohtupraktikas ei ole aga täpsustatud, kas kannatanu vastutuse seisukohalt on asjakohane kannatanu nn otsene või kaudne tahtlus kahju tekkimise suhtes. Nimetatud vaheteol on aga kannatanu eneseohustamise kontekstis määrav tähendus, kuivõrd kui kannatanu tahtlik enesekahjustamine tähendab üksnes tema enese kahjustamist otsese tahtlusega VÕS § 104 lõike 5 mõttes, seab see äärmiselt kõrge künnise kahju tekitaja vastutuse välistamiseks eneseohustamise olukorras. Teisalt, kui leida, et ka kannatanu kaudne tahtlus enesekahjustamise suhtes – s.o kannatanu poolt kahjuliku tagajärje võimalikuks pidamine ja selle möönmine – saab anda aluse tsiviilõigusliku vastutuse välistamiseks, on võimalik välistada kahju tekitaja vastutus põhjusliku seose eitamise kaudu laiematel alustel. Autorite hinnangul on põhjendatud lähtuda käsitusest, et põhjuslik seos saab olla välistatud üksnes kannatanu otsese tahtluse korral. Sellisel juhul on selge kannatanu poolt põhjusliku seose ahela ülevõtmine, mis annab aluse väita, et kahju tekitamine ei ole enam põhjuslikus seoses kahju tekitaja teoga, vaid selle asemel kannatanu eesmärgipärase teoga. Kirjeldatud lähenemine tagab kooskõla VÕS §-s 139 sätestatuga, mille kohaselt peaks kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel olema ennekõike just kahjuhüvitise vähendamise, mitte kahju tekitaja vastutuse täieliku välistamise alus.

Järelikult on põhjusliku seose välistamine kannatanu tegevuse tõttu tsiviilõiguses võimalik väga kitsastel alustel. Kui kannatanu tegevus piirdub eneseohustamisega – ka siis, kui rikutakse näiteks ohutuseeskirju –, siis pole sel põhjusliku seose hindamisel tähtsust. Kannatanu tahtlus peab ulatuma konkreetse kahju, s.o negatiivse tagajärje tekkimiseni.

6.2.2. Kannatanu nõusoleku õiguslik tähendus

Teadliku eneseohustamise seisukohalt on oluline ka õigusvastasus kui deliktiõigusliku vastutuse eeldus. VÕS § 1045 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole kahju tekitamine õigusvastane, kui kannatanu nõustus kahju tekitamisega, välja arvatud juhul, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega. Õiguskirjandusest ja Riigikohtu praktikast tulenevalt on nõusoleku puhul tegemist deliktiõiguslikku tähendust omava tahteavaldusega, mis välistab kahju tekitaja teo õigusvastasuse ning mida võib anda kas otsese või kaudse tahteavaldusega.^*158 Riigikohus on täpsustanud, et nõusolekust VÕS § 1045 lõike 2 punkti 2 tähenduses saab rääkida juhul, kui õiguste rikkumisega kahju tekitamine on nõusoleku andmise ajal kannatanu jaoks kindel.^*159 VÕS-i kommentaarides on siiski mindud sellest kaugemale ja leitud, et piisab, kui kannatanule on kahju tekkimine ettenähtav, näiteks poksimatši puhul, kus võidakse ka võistlusreegleid järgides tekitada üksteisele vigastusi.^*160

Kannatanu eneseohustamise kontekstis saab seega nõusolek VÕS § 1045 lõike 2 punkti 2 tähenduses olla asjakohane üksnes juhtudel, kui kannatanu eneseohustamine kujutab endast ühtlasi deliktiõiguslikku tahteavaldust kahju tekitamiseks kolmanda isiku poolt olukorras, milles kahju tekitamine on kindel. Arvestades, et tahteavaldust endale kahju tekitamisega nõustumiseks saab anda ka kaudse tahteavaldusega, s.o teoga, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3), siis ei saa välistada, et tahtlik eneseohustamine võib teatud olukordades kujutada endast tegu, millest järeldub tahe anda nõusolek enese kahjustamiseks.^*161 Siiski, kuivõrd Riigikohtu praktika kohaselt peaks õigusvastasuse välistamiseks kahju tekkimine olema kannatanule tema tahteavalduse andmise ajal kindel, siis ei oleks nn tüüpiliste eneseohustamise juhtumite korral võimalik tsiviilõiguslikult välistada kahju tekitaja teo õigusvastasust. Seda põhjusel, et eneseohustamine tähendab olemuslikult üksnes kannatanu enese ohtlikusse olukorda seadmist, milles kannatanu küll peab võimalikuks enda õigushüvede kahjustumist, ent viimane ei ole kindel, vaid üksnes esineb selle tõenäosus. Asjaolu, et kahju tekkimine peab nõusoleku ajal olema kannatanu jaoks kindel, järeldub, et kannatanu peab teadma kahju tekkimisest. See kontseptsioon on võrreldav teadmise kui karistusõiguse otsese tahtluse intellektuaalse elemendiga. Näitlikult – ei ole võimalik argumenteerida, et turvavöö kinnitamata jätmine kujutab endast kannatanu tegu, mida saab pidada VÕS § 1045 lõike 2 punkti 2 järgseks nõusolekuks kahju tekitamiseks, kui turvavöö kinnitamata jätmisel ei ole kindel, milline avarii sõidu ajal tekib ja millised on sellest võimalikult tulenevad tervisekahjustused kannatanule. Pidades silmas, et nõusolek antakse tahteavaldusega ning Riigikohtu praktika kohaselt on tahteavaldus õiguslike tagajärgede kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine^*162, tähendab see, et nõusolekule on omane ka tahtluse voluntatiivne element. Nõusoleku andmise korral on kannatanule kahju tekitamine hõlmatud kannatanu tahtega.

Teisalt, kui võtta aluseks õiguskirjanduses väljendatud, Riigikohtu praktikaga võrreldes laiemat nõusoleku kohaldamisala võimaldav seisukoht – et piisab, kui kannatanule on kahju tekkimine nõusoleku andmisel ettenähtav, mitte kindel –, saab nõusolek õigusvastasust välistava asjaoluna kohalduda ka eneseohustamise juhtudel. Nii võimaldaks nõusolek õigusvastasust välistava asjaoluna arvestada ka selliseid eneseohustamise juhte, mille puhul kahju tekkimine ei ole kindel, vaid on üksnes ettenähtav ehk kannatanu poolt tagajärjena võimalikuks peetav. Eespool viidatud õiguskirjanduses toodud näite puhul oleks õigusvastasus välistatud, kui poksimatšis osaleja saab poksireeglitele vastava võistluse käigus vigastada – põhjusel, et sellisel võistlusel osalemisega on osaleja andnud nõusoleku temale kahju tekitamiseks. Seda tulenevalt asjaolust, et isegi võistlusreeglite järgimise korral on kahju tekkimine ettenähtav. Analoogselt võib mõelda, et juhul kui töötaja rikub tahtlikult tööohutusreegleid sellisel viisil, mille puhul on piisavalt ettenähtav, et kahju võib tekkida, siis ei saa täielikult välistada võimalust, et tööohutusreeglite rikkumine kujutab endast kahju tekkimisega nõustumise tahteavaldust. Sarnased küsimused tekivad ka teistes eneseohustamise olukordades (nt mootorsõidukis turvavööta sõitmise korral). Näitlikult – arvestades, et Riigikohus on pidanud üldtuntuks turvavöö vajalikkust (kuigi üldtuntus siin kontekstis ei ole määrav), sest õnnetuse korral paiskuvad turvavööga kinnitamata isikud enda kohtadelt, mis kujutab ohtu ka isikule endale^*163, võib argumenteerida, et kahju tekkimine kannatanule on sellises olukorras ettenähtav ning tekib küsimus, kas turvavöö kinnitamata jätmine saab olla kaudne tahteavaldus kahju tekitamisega nõustumiseks. Igal juhul ei ole aga nende näidete puhul kahju tekkimine kindel eelviidatud Riigikohtu praktika mõttes, mistõttu ei ole teada, kas ka Riigikohus juhinduks kirjeldatud kontseptsioonist, millest nõusoleku andmiseks piisab kahju tekkimise ettenähtavusest. Pidades silmas eespool viidatud Riigikohtu suunist, et kannatanu osalus kahju tekkimises peaks olema asjakohane eeskätt kahju ulatuse määramisel, peab kahju tekkimise võimalus olema piisavalt reaalne ja ettenähtav, et kannatanu nõusolekul oleks tähendus õigusvastasust välistava asjaoluna. Pealegi tuleb arvestada, et kannatanu nõusolekuga kui õigusvastasust välistava asjaoluga käib kaasas ka kannatanu tahtluse voluntatiivne element, sest tegemist on kannatanu tahteavaldusega. Vähemalt üldjuhul on põhjendatud eeldada endale kahju tekitamise tahte puudumist.

Samuti tuleb arvestada, et tulenevalt VÕS § 1045 lõike 2 punktist 2 ei tohi nõusoleku andmine olla vastuolus seadusega ega heade kommetega. Heade kommetega vastuolus olevaks peetakse õiguskirjanduse kohaselt seda, mis on vastuolus ausate ja õiglaste ühiskonnaliikmete sündsustundega.^*164 Õiguskirjanduses on näiteks pandud kahtluse alla, kas heade kommetega oleks kooskõlas nõusoleku andmine kannatanu tervise või vara kahjustamiseks, kui selleks puudub mõistlik põhjus.^*165

6.3. Kannatanu eneseohustamise mõju deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõude ulatusele 

Eraldi küsimus seoses kannatanu eneseohustamise mõjuga kahju hüvitamise eeldustele on selle toime nõude ulatusele. Nõude ulatuse küsimus tekib olukorras, milles nõude eeldused on täidetud, s.o kui on tuvastatud kahju tekitaja vastutus. Hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline (VÕS § 128 lg 1). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, mittevaraline kahju hõlmab seevastu eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 2 ja 5).

VÕS § 139 lõike 1 kohaselt, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139 lõike 2 kohaselt rakendatakse seda printsiipi ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule, jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Riigikohtu praktika kohaselt reguleerib VÕS § 139 üksnes varalise kahju eest väljamõistetava hüvitise vähendamist.^*166

Sätte sõnastusest tuleneb otseselt, et kannatanu igasugune eneseohustamine võib olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele ja seda nii VÕS § 139 lõike 1 kui ka lõike 2 rakendamisel. Kuigi VÕS §-i 139 sõnastus viitab võimalusele vähendada kahjuhüvitist üksnes osaliselt, on Riigikohus korduvalt tõlgendanud seda sätet viisil, et see võimaldab kahjuhüvitist vähendada erandlikes olukordades ka nullini, kuivõrd vastasel juhul puuduks võimalus lahendada õiglaselt juhtumeid, kus põhjuslikku seost ei saa täielikult välistada, kuid kannatanu oleks saanud kahju tekkimist täielikult ära hoida.^*167 Seega on iseenesest võimalik, et ka kahju hüvitamise eelduste esinemisel on varalise kahju hüvitamine täielikult välistatud VÕS § 139 rakendamise tagajärjel.

Objektiivselt annavad VÕS § 139 lõiked 1 ja 2 laia aluse arvestada rida erinevaid kannatanust tulenevaid asjaolusid, mis aitasid kahju tekkimisele kaasa, põhjustasid selle osaliselt või suurendasid tekkivat kahju. Samuti ei erista VÕS § 139 lõiked 1 ja 2, kas kannatanu aitab kahju tekkimisele kaasa kahju tekkimise sündmusele eelnevalt, selle ajal või sellele järgnevalt. Nii on ka eelkirjeldatud tööohutusnõuete rikkumise näite puhul Riigikohus viidanud VÕS § 139 rakendamise võimalusele varalise kahju hüvitamise vähendamiseks. Nii näiteks ei ole üldjuhul välistatud sõidukijuhi vastutus, kui viimane pimedal ajal sõidab otsa helkurita jalakäijale, ent kuna helkuri mittekandmine suurendab kahju tekkimise ohtu ning on seetõttu ka kohustuslik (LS § 22 lg 8), on sellises olukorras põhjendatud vähendada autolt löögi saanud jalakäijale hüvitatava kahju ulatust. Järelikult annab VÕS § 139 laiapõhjalise võimaluse vähendada kannatanule varalise kahju eest väljamõistetavat hüvitist eneseohustamise olukordades.

VÕS § 139 kohaselt ei ole üldjuhul kannatanu käitumise hindamisel kahju tekkimisest osavõtmise osas nõutav subjektiivne element – näiteks tahtluse või hooletuse olemasolu. Riigikohus on seejuures korduvalt öelnud, et VÕS § 139 lõigete 1 ja 2 kohaldamisel ei ole oluline kannatanu süü.^*168 Sellest näeb ette erandi VÕS § 139 lõige 3, mille kohaselt saab varalise kahju hüvitise vähendamine isiku surma põhjustamise või tervise kahjustamise korral toimuda üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa isiku tahtlus või raske hooletus. VÕS § 104 lõike 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (tahtluse mõiste kohta tsiviilõiguses vt eespool). Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 139 lõikes 3 sätestatud kannatanu tahtlus aidata kaasa kahju tekkimisele tähendab kannatanu enesekahjustamise tahtlust. Kannatanu enesekahjustamise tahtluse korral aga on üldjuhul kahju hüvitamise kohustus üldse välistatud tulenevalt põhjusliku seose puudumisest, mistõttu tekib küsimus, mis on sellisel juhul VÕS § 139 lõike 3 kohaldamisala kannatanu tahtluse osas. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 139 lõiget 3 saab kohalduda juhul, kui kannatanu on pärast talle kahju tekitamist tahtlikult suurendanud talle tekkinud kahju.^*169 Näiteks võiks kahjuhüvitise vähendamine olla tervisekahjustuse tekitamise korral põhjendatud, kui kannatanu pärast tervisekahjustuste tekitamist mõistlikel tingimustel ravist teadlikult loobub, mis tema tervisehäireid lõppastmes süvendab. Ebakindlast või riskantsest ravist loobumisele sarnaseid tagajärgi ei saa omistada. Sellest tuleneb, et VÕS § 139 lõike 3 kohaldamisala kannatanu tahtluse kui subjektiivse tunnuse osas on eelkõige piiratud kahju tekitamise sündmusele järgneva kannatanust tuleneva tahtliku enesekahjustamisega, mitte aga eneseohustamise kui sellisega. Raske hooletuse puhul eelkirjeldatud küsimusi ei teki ning selle jaatamine sõltub hinnangust käibes vajaliku hoole järgimisele kannatanu poolt. Kohtupraktika kohaselt on käibes vajaliku hoole järgimine seejuures pigem objektiivne kui subjektiivne tunnus.^*170

Eeltoodust tuleneb, et varalise kahju hüvitamine on kannatanu eneseohustamise juhtumite korral VÕS §-st 139 tulenevalt piiratud ning võib olla erandlikel asjaoludel ka täielikult välistatud. Kuigi VÕS § 139 lõigete 1 ja 2 rakendamine ei eelda reeglina subjektiivsetele tunnustele hinnangu andmist, on tervisekahjustuse ja surma põhjustamise juhtumite korral vajalik tuvastada kannatanu tahtlus kahju tekkimisele kaasaaitamise osas, mis saab avalduda eelkõige pärast kahju tekitamise sündmust, või alternatiivselt raske hooletus kui täiendav objektiivne kriteerium.

Mittevaralise kahju piiramine kannatanust tulenevate asjaolude korral viidatud VÕS §-ga 139 ei ole võimalik, sest see säte piirab üksnes varalise kahju hüvitamist. VÕS § 134 lõike 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kuigi nimetatud paragrahvis ei ole sätestatud kannatanu osalemist kahju tekkimisel ühe asjaoluna, mida mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestada, on Riigikohtu praktikast tulenevalt ka see üks asjaolu, mida kohtud peavad mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestama. Täpsemalt on Riigikohus selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb arvestada kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Oluline ei ole, kas kannatanu käitumine on hinnatav hooletuseks.^*171 Nii pidasid ka eelviidatud joobes juhi lahendis kohtud põhjendatuks vähendada mittevaralise kahju hüvitist kolmandiku võrra tulenevalt asjaolust, et kannatanu otsustas istuda sõidukisse, mille juht oli alkoholi tarvitanud.^*172

Nii saab ka mittevaralise kahju hüvitise määramisel laiapõhiselt arvestada kannatanust tulenevaid asjaolusid, mis aitasid kaasa kahju tekitamisele. Sealhulgas saab arvestada kannatanu eneseohustamist kui kannatanust tulenevat asjaolu, mis on kahju tekkimise kaaspõhjuseks. Täpsemaid juhiseid Riigikohus ei ole andnud ega ilmselt saagi anda tulenevalt kohtu diskretsiooniõigusest mittevaralise kahju hüvitise määramisel (VÕS § 127 lg 6, TsMS § 233 lg 1).

7. Järeldused

Kannatanu enda panuse arvestamine toimepanija ja/või kahju tekitaja vastutuse hindamisel on nii tsiviilõiguses kui ka karistusõiguses nüansirikas ja keeruline protsess, mis sõltub suurel määral üksikasjadest ja võib detailidest sõltuvalt omada erinevat õiguslikku tähendust. Kannatanu enda panuse arvestamise kandev põhimõte on individuaalne autonoomia – isik on vaba valima, kuidas ta enda õigushüvesid kasutab, sealhulgas on tal õigus neid seada ohtu või neid kahjustada, ent kannatanu peab sellisel juhul kandma oma tegude eest ka vastutust. Sellisel juhul võibki kaasneda õigushüve ohustamises või kahjustamises osaleva muu isiku vastutusest vabastus või sellise isiku vastutuse leevendamine.

Siinkirjutajad on aga veendumusel, et toimepanija või kahju tekitaja vastutuse välistamine või leevendamine kannatanu eneseohustamise või -kahjustamise tõttu ei saa toimuda kergekäeliselt. Toimepanija või kahju tekitaja vastutuse alus on reeglina teise isiku õigushüvedesse sekkumine – see, et ka kannatanu sekkus enda õigushüvedesse või tekitas selleks ohu, ei väära reeglina asjaolusid, mis annavad toimepanija või kahju tekitaja vastutusele aluse. Andes kannatanu panusele õiguslikult liiga suure tähenduse, tekib aga oht anda liiga väike tähendus toimepanija või kahju tekitaja tegudele. See on probleemne, sest asjaolu, et kannatanu oli temale negatiivse tagajärjega lõppenud olukorras rumal, laisk või tegi muul põhjusel – kasvõi teadlikult – vea, ei väära, et toimepanija või kahju tekitaja sekkus kannatanu õigushüvedesse ja tegi temale etteheidetava teo.

Eelnev analüüs on näidanud, et kannatanu panus tema enda õigushüvede ohustamisesse ning kahjustamisesse on tsiviil- ja karistusõiguses erinevalt sisustatud.

Tsiviilõiguses avaldub kannatanu panus kahel tasandil. Esiteks põhjuslikkuse hindamisel: kahju hüvitamine on välistatud juhul, kui kogu tekitatud kahju on tingitud kannatanu tahtlikust enesekahjustamisest, s.t kui kannatanu on valitsenud tegu, mis viis temale kahju tekkimiseni, ning see tegu ja ka saabunud tagajärg olid hõlmatud tema tahtlusega. Teiseks võib kahju hüvitamise välistada kannatanu nõusolek teda kahjustavaks teoks. Selleks on siiski vajalik, et kannatanu oleks kahju tekkimises kindel või peaks seda vähemalt ettenähtavaks; õiguskirjanduses on leitud, et piisab ka ettenähtavusest, kuid igal juhul peab kannatanu saabuva negatiivse tagajärje tahteavaldusega heaks kiitma. Kannatanu panus kahju tekkimisse, mis neid künniseid ei ületa, saab olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele. Kuigi kannatanu tegevusel võib olla mõju ka kahju hüvitamise nõude eeldustele, on tsiviilõiguse regulatsiooni eesmärk siiski see, et kannatanu tegevusel ja osal kahju tekkimises on eelkõige mõju nõude ulatusele.

Kohtupraktika kohaselt võib karistusõiguses kannatanu eneseohustamine kui toimepanija vastutuse hindamisel objektiivset omistamist välistav asjaolu väljenduda kahel erineval viisil. Esiteks võib olla tegemist olukorraga, mille puhul kannatanu teeb teo – mis võib avalduda nii tegevuses kui ka tegevusetuses – ning kannatanu teol on põhjuslikkuse ahelas niivõrd oluline roll, et kannatanu võtab oma teoga põhjusliku ahela üle. See tähendab, et kannatanule kuulub teovalitsus ning kannatanu enda teo tulemusel on saanud tema õigushüve kahjustada. Sellisel juhul on subjektiivse koosseisu tasemel vaja tuvastada kannatanu teadlikkus, s.t kannatanu pidas vähemalt võimalikuks, et tema teo tulemusena võib tema õigushüve saada kahjustada. Teiseks on lähtuvalt kohtupraktikast tegemist eneseohustamisega siis, kui kannatanu panus seisneb selles, et ta aktsepteerib, et teise isiku tegu viib tema õigushüve kahjustamiseni. Kannatanu teadlikkus peab hõlmama nii teadmist ohtu loovatest asjaoludest kui ka võimalikust õigushüve kahjustavast tagajärjest ning kannatanu peab aktsepteerima ka toimepanijapoolset tegu, mis viib vahetult tema õigushüve kahjustamiseni. Nii juhul, kui kannatanul on kontroll tagajärje saabumise üle, kui ka siis, kui ta aktsepteerib teise isiku teo kaudu oma õigushüve kahjustamist, väljendab see tema autonoomset otsust mitte kaitsta oma õigushüvesid.

Siiski on karistusõigusalases kirjanduses leitud, et nõusoleku andmine enda õigushüvede kahjustamiseks võib olla teatud juhtudel piiratud. Nii näiteks on leitud, et kannatanu reeglina ei saa anda nõusolekut enda tapmiseks, kuigi samas tuuakse välja, et teatud erandlikel juhtudel võib nõusoleku andmine olla võimalik. See on seotud eelkõige tahtlike deliktidega.

Karistusõigus näeb ette vastutuse ka ettevaatamatuse korral. Näiteks on võimalik olukord, milles nii kannatanu kui ka toimepanija soovivad osaleda ohtlikus situatsioonis, lootes samas, et kahjulikku tagajärge ei saabu. Kannatanu annab sellisel juhul nõusoleku riskantses tegevuses osalemiseks, kuid see ei hõlma nõustumist kahjuliku tagajärje saabumisega. Sellises olukorras võib kannatanu nõusolekul siiski olla tähendus objektiivse omistamise seisukohast: kui kannatanu ei näita üles hoolt oma õigushüvede kaitsmisel, tekib küsimus, kas toimepanijale saab ette heita, et ta ei ole olnud piisavalt hoolikas kannatanu õigushüvede suhtes. Ühelt poolt ilmneb kannatanu hooletus enda õigushüvede suhtes, teisalt ei ole ka toimepanija järginud nõutavat hoolsust. Siinkirjutajad leiavad, et kannatanu nõusolekul riskantses tegevuses osalemiseks võib olla tähendus üksnes juhul, kui ta tajub ohtu reaalselt ning otsustab sellest hoolimata tegutseda. Küsimus on aga selles, millal võib sellist nõusolekut pidada kehtivaks. Siinkirjutajad ei pea põhjendatuks seisukohta, et nõusolek ohtlikus situatsioonis osalemiseks tuleks automaatselt välistada reaalse surmaohu korral, sest siis jääks see sisutühjaks. Praegusel juhul kohtupraktikast ilmnevad kõrged nõuded kannatanu teadlikkusele toovad juba piisavalt selge piiri, et enese igasse ohtlikusse situatsiooni asetamine ei ole veel käsitatav eneseohustamisena. Samuti võib olla õigustatud kannatanu nõusolek enesekahjustuseks, kui see on antud mõjuval ja kaalutletud põhjusel.

Segadust lisab veel seegi, et Riigikohtu praktikast lähtuvalt ei ole üheselt selge, millisel juhul tuleb kannatanu nõustumist enda õigushüvede kahjustamisega käsitada eneseohustamisena ning millal kannatanu nõusolekuna. Nimelt võib lähtuvalt kohtupraktikast kannatanu panus ka eneseohustamise korral piirduda teise isiku poolt tema õigushüvede kahjustamise aktsepteerimisega. Lisaks on eneseohustamise kontekstis viidatud juhtumitele, mida varem käsitati kannatanu nõusoleku kui õigusvastasust välistava asjaoluna. Seetõttu ei pruugi karistusõiguse kohaldamine kehtivas korras süsteemse lähenemise puudumise tõttu olla alati ettenähtav.

Eeltoodust tuleneb ühtlasi, et tsiviilõiguses ja karistusõiguses lähenetakse kannatanu eneseohustamise olukordadele erinevatel viisidel. Tsiviil- ja karistusõigus ei saagi kannatanu „panusele“ õigusliku hinnangu andmise osas kattuda, sest nende eesmärgid erinevad: tsiviilõigus keskendub kahju hüvitamisele ja restitutsioonile, karistusõigus aga riigi karistusvõimu rakendamisele ning karistusõiguslikule etteheitele. Seetõttu tuleb kummaski valdkonnas arvestada kannatanu panust erinevalt, säilitades samal ajal õigushüvede kaitse ja vastutuse õiglase jaotuse.

Inimese autonoomia õigushüvede üle otsustada on tema enesemääramise osa ning seda tuleb austada. Autonoomia väljenduseks on ka see, et inimene ei ole huvitatud enda õigushüvede kaitsest. Samas ei saa iga ohtlikus situatsioonis osalemist käsitada teadliku otsusena oma õigushüvede ohustamiseks – sageli ei tajuta riski adekvaatselt või peetakse seda kontrollitavaks. Sellistel juhtudel ei peegelda tegevus tegelikult indiviidi autonoomset otsustusvõimet.

Isegi juhul, kui kannatanu teeb teadliku ja vabatahtliku otsuse enda õigushüvede ohustamiseks või nende kahjustamiseks, ei tähenda see, et karistusõigus peaks automaatselt taanduma. Karistusõiguse teoorias valitseb pigem veendumus, et vähemalt inimese elu tahtlikku kahjustamist ei saa reeglina lubada isegi kannatanu nõusolekul, mis peegeldab karistusõiguse paternalistlikku iseloomu, rõhutades riigi rolli indiviidi kaitsmisel tema enda otsustusvõime piirides. Samas seatakse üha enam kahtluse alla, kas selline piirang on alati põhjendatud. Lõppkokkuvõttes on tegemist maailmavaatelise küsimusega: autonoomia ja riikliku kaitse piiride tõmbamine sõltub ühiskonna väärtushinnangutest ning õigussüsteemi otsusest, keda ja mille eest tuleb kaitsta – kas ka inimest tema enda eest.

Autoritest: Artur Piisang on advokaat advokaadibüroos TEGOS ja Tartu Ülikooli õppeülesande täitja.
PhD Laura Aiaots on karistusõiguse lektor Tartu Ülikoolis.

• süütegu
• kahju hüvitamine
• kohustuse rikkumine
• kahju õigusvastane tekitamine