Kokkuvõte

Sissejuhatus

Kui keegi väidab midagi asjalikku meid ümbritseva maailma kohta, saab talle alati esitada vähemalt kaks mõttekat küsimust: „Kust sa tead?“ ja „Mida see tähendab?“ Need kiuslikud ja lapselikud küsimused võivad tekitada ebamugavust nii küsitletavas kui küsijas, kuid kahtlemata on need ühed viljakamad ja suundanäitavamad küsimused üldse. Õigupoolest võib neisse kahte küsimusse kätkeda filosoofia terve ühe haru ja suuna – analüütilise epistemoloogia – kogu olemuse.

„Kust sa tead?“ on asjakohane nõue põhjendada väite tõesust ja selle tõe avastamise viisi. Üldisemalt on see aga ka väljakutse meie võimele ja võimalustele ülepea midagi kindlalt teada. See on väljakutse meie teadasaamise viisidele ja meetoditele, meie teadmise kindlusele, mida ikka ja jälle ründavad eksimuse Trooja hobused.

„Mida see tähendab?“ on asjakohane nõue selgitada väite sisu, tähendust – see kehtib nii väite kohta tervikuna kui selle fraaside või sõnade osas. Sest kui meile pole selge, mida väidetakse, ei saa meile olla ka selge, mida me teame. Veelgi enam – kui me ei tea, mida tähendavad ‘teadmine’ ja ‘tõde’, ei saa me kindlalt osutada ja väita „see on teadmine!“ ja „see on tõde!“ Sest ehkki me tavaliselt ja argiste vajaduste rahuldamiseks suudame terve mõistuse pakutavate vastuste abil sellest küsimusest hoiduda, jääb keerukamate probleemide lahendamisel tervest mõistusest vajaka. Ning siis puudub meil võime teadmist ja tõde ära tunda.

• õigusfilosoofia