Sulge
Avaliku teenistuse eriline staatus tuleneb haldusõiguse ja eraõiguse erinevustest. Tööõigust loetakse üldiselt eraõiguse hulka kuuluvaks õigusharuks. Avalik teenistus on aga haldusõiguse üheks instituudiks. Nii oli see ka Eesti Vabariigis kuni 1940. aastani, samuti säilitas sama põhimõtte 1930-ndate aastate lõpus valminud tsiviilseadustik [5].
Küsimuse lahendus, kas avalik–õiguslikke haldusülesandeid
täitvat riigi–, kohalike omavalitsusüksuste ja teiste
avalik–õiguslike institutsioonide teenistujad allutada tööõiguse
või erirežiimile, on konventsionaalne. Näiteks enamikes endistes
sotsialistlikes riikides, k.a. NSV Liidus valitses seisukoht, et
puudub vajadus avalikele teenistujatele erilise õigusliku staatuse
kehtestamiseks. Olulised erinevused avalike teenistujate ja
erasektoris töötavate teenistujate õiguslikus seisundis puuduvad ka
USA–s. Sama võib väita ka Rootsi ja Soome kohta, kus erinevused
teenistussuhete ja töölepingu kui eralepingu vahel on
järk–järgult vähenenud.