Kokkuvõte

Avaliku teenistuse eriline staatus tuleneb haldusõiguse ja eraõiguse erinevustest. Tööõigust loetakse üldiselt eraõiguse hulka kuuluvaks õigusharuks. Avalik teenistus on aga haldusõiguse üheks instituudiks. Nii oli see ka Eesti Vabariigis kuni 1940. aastani, samuti säilitas sama põhimõtte 1930-ndate aastate lõpus valminud tsiviilseadustik [5].

Küsimuse lahendus, kas avalik–õiguslikke haldusülesandeid täitvat riigi–, kohalike omavalitsusüksuste ja teiste avalik–õiguslike institutsioonide teenistujad allutada tööõiguse või erirežiimile, on konventsionaalne. Näiteks enamikes endistes sotsialistlikes riikides, k.a. NSV Liidus valitses seisukoht, et puudub vajadus avalikele teenistujatele erilise õigusliku staatuse kehtestamiseks. Olulised erinevused avalike teenistujate ja erasektoris töötavate teenistujate õiguslikus seisundis puuduvad ka USA–s. Sama võib väita ka Rootsi ja Soome kohta, kus erinevused teenistussuhete ja töölepingu kui eralepingu vahel on järk–järgult vähenenud.

• avalik teenistus