Kokkuvõte

Ajalugu ei ole ainult uurimisaines, vaid ka riigiõiguslik õpik tänapäevale toonaste vigade teadvustamiseks ja uute vigade vältimiseks. Eriti kui üldine ajaskaala on ainult sajandipikkune, sellest omariiklust ainult pool aega ja olud meie lähiümbruses ei ole sisus palju muutunud.

Põhiseadus ja sellega seonduvad seadused on ainult sõnad paberil niikaua, kuni nad pole toestatud demokraatliku riigikorralduse osaks oleva poliitiliselt teadliku vaba rahva ning sõltumatute, professionaalsete ja erapooletute institutsioonide turvavõrgustikuga. Artiklis püütakse keskenduda esmajoones sellele, miks ja kuidas sai Eestis võimalikuks 1930. aastatel asetleidnu ja 1940. aasta fiasko. Mis olid või võisid olla need riigisisesed/riigiõiguslikud aspektid, mis seda võimaldasid, ning tegurid, mis pidanuks taolise arengu kui mitte päris ära hoidma, siis tegema selle nii raskeks kui võimalik?

Autor on seisukohal, et 1934. aasta 12. märtsi riigipöördeni, autokraatia kehtestamiseni ja vabadussõjalaste liikumise (vapsluse) likvideerimiseni ning sellele järgnenud hääletu alistumiseni viis tegurite kogum. Olulisimaiks mõjutegureiks võib pidada poliitilist ja majanduslikku olukorda Euroopas, Venemaal ja Eestis, Eesti rahva vähest poliitilist küpsust riigi valitsemises, poliitilise eliidi tausta ja teadlikkust demokraatlikust riigikorraldusest. Aga samuti riigijuht Konstantin Pätsi ja tema lähikonna (Johan Laidoner, Kaarel Eenpalu) võimuahnust ning justiits- ja korrakaitse, eriti sise- ja välisluure nõrkust ning ebausaldusväärsust. Artikli fookuses on küsimus, kuivõrd olid tollased arengud mõjustatud meie naaberriigi huvidest, kaudsest sekkumisest ning sündmuste varjatud ja oskuslikust suunamisest.

• õigusajalugu
,
• võimude lahusus
,
• demokraatia