Kokkuvõte

ÜS-e 6. peatükk „Esindus“ asendab senikehtinud TsK-i 4. peatükki „Esindus ja volikiri“, määrates esinduse liigid, nõuded esindusele, volituse andmise ja lõppemise alused ning volituseta esinduse õiguslikud tagajärjed.

Esinduse funktsioon on jäänud üldjoontes samaks kui varemgi, s.t. võimaldada isikul teha tehingut ka esindaja kaudu, kui seda seaduse või kokkuleppe alusel just ainult isiklikult teha ei või (§94 lg.1). Tulenevalt käsitluse muutumisest juriidilise isiku osas, mille kohaselt on juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ, näeb §94 lg.2 ette, et juriidiline isik saab tehingu teha ainult esindaja kaudu, milleks on alati terve organ, samuti aga võib olla organi poolt antud volituse alusel mõni muu esindaja. Esindaja poolt esindatava nimel volituse piires tehtud tehing loob õigusi ja kohustusi ainult esindatavale, seega võib esindatav nõuda esindajalt tehingu järgi saadu üleandmist (§95 lg.1). Erinevalt TsK-i §65 lg.4 on esindajale antud õigus teha tehing esindatava nimel iseendaga või isikuga, kellele esindajaks ta samaaegselt on: see õigus kuulub esindajale, kui nii tuleneb seadusest või esindatava antud volitusest. Nimetatud õiguse piiratud kujul andmise põhjuseks on eelkõige esindatavale suurema mänguruumi andmine, kuna „tehing iseendaga“ võib olla sõlmitud esindatava huvides, mistõttu ei ole mõtet seda imperatiivses vormis keelata.

• esindus