Eesti meditsiiniõigus võib enda kohta öelda, et tal on veel kõik alles ees – seadused, kohtupraktika ja kõmulised protsessid, õpikud, monograafiad, dogmaatika, spetsialiseerunud advokaadid ja teaduskorüfeed, õppetoolid, sõim ja viletsus, raha ja rikkus, au ja kuulsus. Kes aga kindlalt on ja saavad alati olema, need on patsiendid ja arstid, keda asjade loomuliku ja õnneliku käigu juures üldsegi ei huvita meditsiiniõiguse hetkeseis ja perspektiivid, veel vähem ravilepingu kui teeninduslepingu juriidilised nüansid või krestomaatiline kohtuotsus X hagis Z vastu ning sellest tulenevad kaugeleulatuvad järeldused edasise kohtupraktika jaoks.

Kuid süütust metslusest ning inimese kehalise ja vaimse tervise eest hoolitsevate šamaanide ajast oleme siiski juba ammu välja kasvanud. Pühakirigi keelab pöörduda „nägijameeste ja pomisejate nõidade“ poole. Tervishoidu korraldavatest ning arsti ja patsiendi suhteid õiguslikult reguleerivatest seadustest ei ole pääsu, rääkimata kasvõi sellest, et moodne tolerantne ühiskond ei keela ka nägijameestel oma raviteenuseid pakkuda, kuid sellelgi alal tuleb kunagi hakata rääkima oma õiguslikust regulatsioonist.

Küllap on igas õigusvaldkonnas eriomased probleemid kasvõi sellises küsimuses, nagu õigusliku sekkumise määr. Tsiviil- ja kriminaalõigus lahendavad õigusliku regulatsiooni vajalikkuse ja intensiivsuse sootuks erinevalt ning oma tundlikkus on siin ka meditsiinil. Kuid XX sajandi õiguslik mõte on selgelt teadvustanud õiguse ja seaduse dualismi probleemi, mida ei tohi unustada üheski õigusvaldkonnas. Meditsiiniõigus on üks neid harusid, kus eetika ja õigus on seaduse hoolimatu sekkumise suhtes eriti madala valulävega. Tuntud maksiim – nii tihti kui vajalik, nii harva kui võimalik – kehtib kindlasti ka arsti ja patsiendi suhete õiguslikus regulatsioonis. Põhjus selleks on ilmne – seadus ei sekku mitte lihtsalt eetikasse või õigusesse, vaid kõigesse sellesse, mis on vahetult seotud inimese ja tema saatuse, inimolemuse ja inimväärikusega. Mõistagi peab seadus just nimelt seal sekkuma, kus on vaja sedasama inimolemust ja inimväärikust kaitsta.

Saatus on andnud meile suure šansi ja raske ülesande taasluua oma riik ja õigus, kusjuures tegutseda tuleb keerulises koordinaatsüsteemis – kontinuiteediteooria järgi on meil üksnes vaja jätkata kord alustatut, riigi ja õiguse idee on objektiivselt nagunii olemas ning inimene eksisteerib küll riigis ja ühiskonnas, kuid on iseenesest kõrgeim väärtus. Sellises mitmemõõtmelises skaalas muutub seadusandja roll ülimalt keeruliseks ja vastutusrikkaks. Meditsiiniõigus peab andma õigusliku aluse paljudele sageli vastandlikele huvidele, kuid päris kindlasti peab ta alati seisma inimväärikuse kaitsel. Võib-olla saab just meie tulevane meditsiiniõigus selleks inimesekeskseks õigusharuks, mis suudab pakkuda vastukaalu kasvõi meie riigikesksele põhiseadusele?